Sanglepp ehk must lepp eelistab kasvukohana niiskeid ja viljakaid muldi. Sanglepa juurestik on pinnalähedane ning ta talub suurepäraselt perioodilisi üleujutusi. Nii nagu hall lepp, on ka sanglepp mulla rikastaja ja pinnase parandaja. Temagi juurtes elutsevad mügarbakterid, kes seovad õhulämmastikku ja rikastavad sellega mulda. Sanglepp on tumeda ja kauni võraga puu ning teda on siinmail tamme ja pärnaga sarnaselt pühaks puuks peetud. Sanglepp on kiirekasvuline liik, kuid tema eluiga küünib harilikult 100–150 aastani. Vanimad sanglepad võivad elada aga isegi kuni 300 aastaseks. Võrdluseks, hall lepp võib erandjuhul elada vaid kuni 150 aasta vanuseni, kuid tavapäraselt on tema eluiga 50–70 aastat. Arbi järve puhul on huvitav märkida, et selle lähiümbrus oli eelmise sajandi esimeses pooles üpris lage ja siinseid kõige vanemaid sangleppasid järve ümber siis veel tõenäoliselt kasvamas ei olnud.
Neljast Eesti kaseliigist kasvab Arbi järve ümber kaks: aru- ja sookask. Sookask on neist kahest, nagu nimigi ütleb, niiskuslembesem. Kaugelt saab neid kahte kaseliiki eristada võra järgi. Arukase oksad on rippuvad, samas kui sookase oksad suunduvad ülespoole. Lisaks on arukase tüvi vanemas eas tumedam ja tunduvalt krobelisem. Eristamiseks tasub vaadata ka võrseid: sookase võrsed on otstest peenekarvased, arukasel seevastu krobelised ja vahatäpikestega kaetud.
Laululava juurest Kesk tänava suunda viiv kaseallee rajati 1961.aastal. Puude istutamise päev juhtus olema 12.aprill. Samal päeval toimus aga tähtis sündmus, esimene inimene – Juri Gagarin lendas kosmosesse. Selle sündmuse auks hakati alleed kutsuma Gagasini alleeks.
Pajusid on Arbi järve ümbruses mitmeid liike ja vorme. Puu moodi pajude kohta öeldakse tavaliselt remmelgas ning põõsasjaid pajusid kutsutakse lihtsalt pajudeks. Hiiglaslikke remmelgaid saab näha eelkõige laululavapoolses osas. Looduslikult on pajusid Eestis üle 20 liigi ning kõigi nende äratundmine (ilma määrajata) on paras väljakutse isegi botaanikutele.
Jalaka perekonna liikidest kasvab Eestis looduslikult kaks liiki: künnapuu ja harilik jalakas. Arbi põhjakaldal on võimalus näha künnapuud, kes on looduses üks haruldasematest kohalikest puuliikidest. Võrreldes jalakaga eelistab künnapuu niiskemat kasvukohta ning kasvab eelistatult lammialadel. Nii nagu jalakal on ka künnapuul lehed suhteliselt suured ning allosas väga ebasümmeetrilised. Künnapuu lehed on erinevalt karedamatest jalaka lehtedest tavaliselt pehmekarvased. Künnapuu lehtedel leherood tüüpiliselt servaosas ei harune (haruneb vaid üks või kaks roodu). Jalaka lehel harunevad leherood leheservas kaheks ja sellest tuleneb ka ütlus, et „jalakal on jalad all”.
Arbi järve ümbritsevatel metsaaladel on tegemist palumetsadele iseloomuliku taimestikuga. Nimi viitab põlenud maale ehk palule. St nende metsade tekkel on olnud olulised nii looduslikud kui ka inimtekkelised põlengud. Palumetsas koosneb puhmarinne valdavalt pohlast ja mustikast ning tavalisemateks puuliikideks on männid ja kuused. Elva männimetsad ja järved (eelkõige Arbi, Verevi ja Vaikne) olidki olulisteks põhjuseks, miks peale raudteejaama ehitamist avastasid selle kandi vaikust ja loodust hindavad loomeinimesed.
Valgusküllased männimetsad meeldivad metsas uitajatele ja jalutajatele, sest seal on mugav jalutada ning pilk ulatub kaugele. Tegelikult on männimetsas jalutamine vägagi kosutav ja kasulik. Eriti just päikeselistel päevadel eritub mändidest aineid (fütontsiide), mis hävitavad mitmesuguseid haigustekitajaid. Nii männi okastest, kasvudest kui ka vaigust valmistatakse mitmesuguseid ravimeid. Pole siis ka ime, et näiteks haiglad on rajatud männimetsa või selle lähedusse. Sarnaselt on see ka Elva puhul. Varasematel aegadel on Elvas männimetsa planeeritud ka lastekodu, pioneerilaager ja vanadekodu. See viimane paraku kunagi valmis ei saanudki.
*Fütontsiid: taimedest erituv bioloogiliselt aktiivne mikroorganisme surmav või kahjustav mitmesuguse keemilise koostisega aine
Teksti autor: Marju Keis
