16.04.2020
Kase talu kodune loomapark, Kirepi küla, Maal Elamise Päev

Kirepi külas elaval perel on 150-pealine loomapark ning kodutunnet jagatakse ka lastekodu lastele

Elva vallas Kirepi külas asub Kase talu kodune loomapark

Kase talu perekond oma koduse loomapargiga. Foto: erakogu

Kase talu perenaine Eveli Andrek (37) ning peremees Margus Kangur (37) kolisid lastega Kirepi külla neli aastat tagasi. Üle-eelmisel suvel lõi pere oma koduse loomapargi, kust võib leida loomi alustades bernhardiinidest ja paabulindudest, kitsedest ja ponidest ning lõpetades hanede, tuvide ja paljude teiste asukatega. Uurisime lähemalt, miks otsustas pererahvas maale kolida ning oma kodu just Elva valda rajada.

Miks otsustasite maale elama asuda?

Kolisime Elva valda, Kirepi külla neli aastat tagasi, 21. detsembril. Enne seda elasime Tartus kahetoalises korteris. Varem ei olnud meist kumbki tegelikult maal elanud. Nii palju olime enne siia kolimist maaeluga kokku puutunud, et käisime suviti vanaemade juures abiks, kus olid tol ajal lehmad ja kanad. Meil endil loomapidamise kogemus puudus. Linnas elades olid meil ainult papagoi ja koer.

Loomapidamise idee tekkis algselt üldse nii, et „võtame viis kana ning siis saame oma tarbeks mune“. Praegu ei oskagi öelda, palju meil siin päid kokku on, hinnanguliselt pakuks nii umbes 150 ringis. Viimati tõime näiteks juurde kakskümmend pärlkana ning kolmkümmend vutti. Kuna Margus on jahimees ning mina, Eveli, olen loomaarmastaja, kellel on eluaeg olnud unistus saada maale elama ning luua oma loomaaed, saigi see samm ette võetud.

Esimesel aastal olid meil ainult koerad. Üle-eelmisel suvel hakkas siis kõik peale. Margus läks Norra tööle ning siis saatis Eveli pildi, et näe, me võtsime vutid. Ja nii see algas… Nüüd tuleb meil igal kuul või isegi igal nädalal keegi juurde. Sel laupäeval tulevad meile näiteks kääbuslambad ja veel ühed haned. Kuna see ei ole tegelikult odav lõbu, siis on seda olulisem teistele oma loomadega rõõmu valmistada. Samuti on meie jaoks hästi oluline pakkuda loomadele toredat kodu, eriti neile, kes seni ei ole just parimates tingimustes elanud.

Peale selle oleme Tartu Lastekodu Käopesa tugipere. See teema on meie jaoks äärmiselt südamelähedane, kuna seal on kolm last, kes käivad meie juures igal kuul loomadega tegelemas. Lisaks on meil oma väike südamelaps, kes on lapsendatud. Meil on siin kokku kuus jänest, kes ongi lastekodu laste jaoks võetud. Jänesed said neile võetud seetõttu, et nende jaoks on väga oluline tunne, et neil on keegi. Seetõttu võtsimegi jänesed, kelle eest nad peavad hoolitsema ja kellega tegelema. Meil ongi tegelikult algusest peale olnud plaan kaasata sellesse lastekodu lapsi.

Meie eesmärk on inimestele näidata, et tegelikult on võimalik niimoodi elada. Me käime ju ise mõlemad iga päev Tartus tööl ning lapsed käivad Elvas lasteaias ja koolis. Iga päev jõuame pärast viit koju, puhkame veidi ja siis hakkamegi väljas tegutsema. Laste jaoks on see väga tore, kuna neile väga meeldib õues möllata.

Mis on olnud suurim raskus või väljakutse maal elamisel?

Põhilised raskused, millega alguses silmitsi seisime, olid seotud peamiselt majaga. Näiteks on see maja seest väga külm ning kogu elamise kütmine oli pärast korterist tulekut suhteliselt keeruline. Peale selle on meil pidevalt ikkagi veega väga suured probleemid olnud, suhteliselt algusest peale oli kaev koguaeg tühi. Veeprobleem on siiani, kuid lähiajal saab see loodetavasti lahendatud. Nende probleemidega me ei osanud arvestada ning nad on meile ikka palju peavalu ja muret valmistanud. Õnneks on meil äärmiselt toredad naabrid, kes aitavad igas olukorras, kuid eks pisaraid ole valatud omajagu – sellegipoolest ei anna me alla. Sellist mõtet, et läheks linna tagasi, ei ole meil küll veel kordagi tekkinud.

Mis on parim, mida elamine maal on teile andnud?

Meile tundub, et võib-olla see kõige olulisem on just kokkuhoidev kogukond, mis on siin tekkinud. Meil on siin peamiselt viis aktiivset perekonda, kes on kõik enamjaolt samaealised ning kellel on kõigil lapsed. Me teeme siin ikka ühiselt hästi palju põnevaid asju ning lõime nüüd ka MTÜ. Kui kellelgi on abi vaja, siis me aitame üksteist ning üleüldse tehakse paljusid asju koos ja käime üksteisel külas. Meil on tekkinud mitmed traditsioonilised üritused, mida ühiselt korraldame – näiteks vastlad, jaanid, vana-aasta lõpus on pool küla siin koos olnud ning just hiljuti said kõik tulla meie pulma, mis oli hästi tore. Kogu seltskond on hästi lõbus ja positiivne.

Tänu maale kolimisele tunneme end  vabamana ning eks lastel on ka mõnusam. Saavad väljas möllata. Üks peamine põhjus oligi see, et tegelikult tahtsime lastele toredat lapsepõlve pakkuda ja et neil oleks põnev. Ega linnas pärast tööd ei viitsinud väga lastega õue minna, aga siin on see kuidagi teistmoodi. Maal on üldse äge – mõnus ja rahulik. Nüüd ei oskaks enam linnas elada.

Miks soovitate ka teistel kaaluda  oma koduvallas elamist?

Elukvaliteet on ikka hoopis teine. On positiivne, et pood ei ole ligidal. Tartus oli ikka nii, et 10 minutit enne kella kümmet õhtul vaatasid, et jõuad veel minna jäätist ostma – siin sellist varianti õnneks pole. Logistiliselt on tegemist hea piirkonnaga, kuna Elva on ühel pool, Rõngu teisel pool, ühistranspordi ühendused on head ning liikuma pääseb ilusti. Peale selle on naabrid väga ägedad ja kogukond väga kokkuhoidev. Meie küll julgeksime siia elama tulemist soovitada, kuna just siit leidsime oma unistuste maja, mida olime kaks aastat otsinud. Seni oleme küll väga rahul!

Kirepi on küll väike küla, kuid tahaksime kogukonnaga väga seda kanti nähtavamaks teha. Kõigil on hea meel, kui siia tuleb uusi inimesi.

*Lugu ilmus Maal Elamise Päeva raames 2019. a septembris Maalehes. 

Loe veel:

Kirepi küla ootab enda juurde ettevõtlikke peresid

Ettevõtja Teele Kosk: Leidsime siinses kogukonnapusles meile täpselt sobiva koha

FC Elva tegevjuht Marek Naaris: Suurim väljakutse on jalgpallikultuuri juurte kasvatamine

Elva valla spordijuhi Madis Šumanovi perekond leidis Elvast sõbraliku ja abivalmi kogukonna