See kirjanik ja tõlkija on sündinud 1910.aastal Tartus. Kolm aastat hiljem rändasid tema vanemad Siberisse, millest tulenevalt möödus seal ka kirjamehe lapsepõlv. Erialased teadmised omandas ta Venemaal ning tegutses vene keele õpetajana. 1944 aasta naasis Kotta Tartusse ning asus tööle Tartu Ülikooli. 1945.aastal sai tema kodulinnaks aga Elva. Mõnda aega elas ta Peedul kirjanike majas (Vapramäe 24), kuid 4 aastat hiljem soetas selle maja siin. Elvas elades pühendus ta kirjandusele, pühendades mitmeid luuletusi siinsele kaunile loodusele.

Huvitav fakt: Kotta oli kirglik kala-ja jahimees, olles Elvas üheks jahilaskmise alusepanijaks.

Looduskaitse instruktorina sekkus ta aktiivselt Elva kohalikesse probleemidesse ja väiksematesse minnalaskmistesse. Tõsist muret tegi talle Vaikse järve saastumine. Väga teravalt reageeris ta ka siis, kui Kesk tänavat ääristavatele puudele oli otsa sõidetud. Kotta suri 1963.aastal ning maetud on ta Tartusse Raadi kalmistule. Elvas ehib Pargi tn 38 mälestustahvel.

Vaikne järv (1958)

Üks väike järv on keset põlist laant,
Ta Vaikse järve nime rahvalt saand,
Ja tõesti-
Vaiksemat ei ole kuskil järve.
Üksteise kõrval seisavad siin puud,
Et tuulepintsel ega tormiluud
Ei puudutaks järve peegelselgeid värve.