Professorite linnaosa

Selline tinglik nimi oli 1920ndate ja 1930ndate Elva linnaosal, mis praegu jääb Verevi järve lõunakaldale ümbritsetuna Järve tänavaga.

Tulenes see tõsiasjast, et mitmed Tartu Ülikooli toonased professorid ehitasid siia oma uhked suvilad puhkamiseks ning rentimiseks. Kahjuks ei ole villasid palju järele jäänud.

Säilinud on endise professor Vjatšeslav Afanasjevi suvila (1859-1942). Tegemist on kahekorruselise murdkelpkatusega hoonega. Kujunduses on tunda juugendi ja heimatstiili mõju. Välisilme loovad punasest kivist katusepinnad, erineva kuju ja jaotusega aknad, seinte vahvärksõrestik ja krohvipinnad ning kõrged korstnad. Hoonel on sale vaatetorn. Järvepoolne rõdu ehitati pärast Teist maailmasõda kinni. Algne sisekujundus, mille väärtuslikumaks osaks olid kohalike motiividega laemaalingud ja mille autoriks oli V. Aleksejev, on hävinud. Afanasjev oli aastatel 1894-1918 Tartu Ülikooli üldpatoloogia ja patoloogilise anatoomia kateedris juhataja ja professor. Aastatel 1908-1918 elas ta pidevalt Elvas. Tema poolt ehitatud suvilast sai Elva üks kauneimaid XX sajandi algusaastate ehitisi. Praegu on hoone ehitismälestisena muinsuskaitse all ning 2014. aastast tegutseb seal lasteaed (Järve 1). 

Teine Tartu Ülikooli professor, kel suvila samas linnaosas, oli Vissarion Aleksejev (1866-1943). Aastatel 1895-1940 oli ta seotud Tartu Ülikooliga, kus ta töötas nii korralise kui erakorralise professorina puhta matemaatika alal. 1917-1918 oli ta ülikooli rektoriks. Tema rektoraadi ajal ehitati ülikoolile mitmeid uusi ja olulisi hooneid. Elvas elas ta vaheaegadega aastatel 1910-1939. Pansion Aleksejeff asus 1935. aastal Vene tänaval, praegusel H. Raudsepa tänaval. Aleksejevi poeg Viktor elas kogu oma põhilise elu Elvas ning oli ametilt kunstnik. Näiteks on tema kogus 500 Elva ainelist maali. Elvalastele jäi Viktor Aleksejev silma seeläbi, et suviti liikus kunstnik linnas ringi prominentsete kaunite daamidega, sealhulgas tollase Miss Estonia Nadješda Peedi-Hoffmanniga.  

Linnaosale tõid lisa veel Ivan Zahharjevitš Šurupov (1870-1918), kes Väike-Konguta mõisnikult Otto von Unger-Sternbergilt ostis tervelt neli krunti Palumõisa karjamõisa aladelt. On teada, et Šurupovile anti luba hakata suvilat ehitama 1915. aastal ning tööde tegijaks oli Johan Sarv. Suvila arhitektiks oli Arved Eichhorn. Tehtud tööde kirjelduse põhjal oli hoone suursugune: kahekorruseline, vahvärk konstruktsiooniga, kaks katusekambrit, ümarveranda, millele paigaldati 7 akent ja 61 akent mujale. Hoone ise originaalkujul säilinud ei ole, ümberehitatuna on sellest saanud tänaseks Verevi motell (H. Raudsepa 2). Elvalalane Salme Kasema (sündinud 1989) teadis rääkida, et tema ema olla müünud Šurupovile põllumajandussaaduste ülejääke. Talvel, kui professoreid siin linnaosas ei olnud, oli siiski Ivan kõige sagedasemaks külaliseks, kes siin oma villat hooldamas käis. Peale Šurupovi lahkumist elas villas kaua aega tema lesk ja üüris soovijatele tube välja.

Linnaosa tuntumaks professoriks peetakse Ivan Kondakovi (1857-1931). Sündinud Jakuutias saanud ta Tartusse 1895. aastal farmaatsiaprofessoriks, töötades siin üle kahekümne aasta. Teaduse ajalukku on ta läinud sünteetilise kautšuki saamise viisi leiutajana. Elvas elas ta vaheaegadega aastatel 1911-1918. 1921. aastal aga sai temast alaline elanik. Tema krundil asus mitu hoonet – peamaja, milles elas ise, kaks teenijate maja ning eeldatavalt laborimaja. Suri ta 1931. aastal Elvas ning ta on ka maetud Elva kalmistule. Kondakovi surma järel oli tükk segadust tema varade pärimise osas. Kuna otseseid pärijaid polnud ja kirjalikku testamenti samuti, loodeti, et ligi 3 miljoniline varandus langeb riigile ja hiljem Elva alevile. Mitu kuud hiljem päris suusõnalise testamendi alusel varad Kondakovi kasutütar Sophie, kes elas Šveitsis. Suviti üüris Kondakov enamuse oma majast välja, jättes endale vaid oma elamiseks vajalikud ruumid.

Aldur Saare meenutab: Kevadeti sai Tartust siia hobusega üürnike toodud. Mõnel oli peaaegu kogu toasisustus kaasas. Neil olid kaasas tol ajal väga populaarsed olnud reformpõhjaga voodid ja kohvrid. Nii olidki suvitajale tubade sisustamiseks vaid kohvrid ja voodid. Tartust Elvasse hobusega vedamise eest sai Saar 10 krooni. Kui Aldur kraamiga Kondakovi majja jõudis, võttis professor nad isiklikult vastu. Temaga tuli rääkida vaid vene keeles. Eesti keelest sai ta aru küll, kuid vastu oskas rääkida vaid vene keeles. 

Allikas: Elva Teejuht, 2015

 

22-aastane Ivan Šurupov 1892. aastal Keiserliku Jurjevi (Tartu) Veterinaaria Instituudi sisseastumise katsete ajal.
Foto: Eesti Rahvusarhiiv

 

Foto: Verevi Motell