Eestis on olulisteks looduslikeks pühapaikadeks peetud veekogusid, peamiselt allikaid, aga sellele viitavad ka püha-nimelised jõed ja järved. Allikaid, nagu ohvrikivegi, usuti olevat mitut sorti: suuremal enamikul arvati olevat raviomadused – nt silmaallikad, aga oli ka ilma-, elu- või lihtsalt pühad allikad.
Neisse ohverdati hõbeehetelt või -müntidelt kraabitud hõbedat, aga ka raha, helmeid jms. allika kultuslik kasutusaeg on dateeritud II aastatuhandesse. Rahvapärimuses räägitakse, et allikas oli Kavilda õigeusu kiriku püha allikas, millest toodi ristivett. Allika vesi aitas ka silmahaiguste vastu.
Kinni vajumise tõkestamiseks on allikas toestatud betoonist kaevurakkega. Allikast jookseb välja paarikümne sentimeetri laiune kraav. Allikas on selgeveeline ning aktiivselt kasutuses, põhjas võib näha münte ning mälestise märgi külge on riputatud riideräbalaid.
