Gootikast inspireeritud väikest punastest tellistest hoonet ilmestab väheldane oktagonaalne telkkiivriga konsooltorn. Peasissepääsu ehisviiluga kroonitud teravkaarse portaali kaarevälja kaunistab Taaveti tähe modifikatsioon. Pikiseinu liigendavad teravkaarsed aknad ja nendevahelised liseenid. Idaosas liitub pikihoonega väheldane ristkülikukujuline koor, mille kahel pool tillukesed abiruumid. Silindervõlvilise puitlaega ülilihtsa interjööri aktsendiks on kuningate kummardamise teemaline vitraaž (Dolores Hoffmann, 1995) altariosas[1]. Arhitekt Arved Eichhorni (1879-1922) projekti järgi valminud kirik sai katuse alla enne Esimest maailmasõda, sisetööd lõpetati 1920.aastal.

Elva kogudus on piirkonna noorim. 20.sajandi alguses arendasid Elva eestlastest elanikud kiriklikku tegevust Elva pritsimeeste majas. Samal ajal alustas Tartu Jaani kogudus (saksakeelne kogudus) kiriklikku tegevust Elva alevis. Oli ju Elva tuntud suvituskoht. Sakslased asusid ka kirikut ehitama. Praegu paistab Elva kirik kõrvalisel kohal asuvat. Kuid kui mõelda raudtee suurele tähtsusele inimasustuse kujunemisel neil aegadel, võib oletada, et praegust Pargi tänavat peeti just tulevaseks peatänavaks.

Maailmasõda põhjustas ka ehitustööde pikalevenimise. Vabadussõjas laastasid punased, kes ju liikusid sageli piki raudteed, kirikut, nii et 1919 tuli uuesti põhjalikult ehitama asuda. Vahepeal libises algatus sakslaste käest eestlaste kätte. Nii on teada, et kiriku pühitsemine pidi algselt toimuma saksa keeles, kuid eesti soomusronglased, kes sõja järel raudteejaamas kojuminekut ootasid, sundisid vaimulikke eesti keeles jumalateenistust pidama.

Elva koguduse suurimaks katsumuseks on olnud õpetajate puudumine. Läbi aegade on hingeelu eest hoolt kandnud mitmed oma ala spetsialistid. Käesoleval ajal hoolitseb selle eest Vallo Ehasalu.

Protokollidest saame lugeda, et koguduse juhatus pidi vastama kirjale, kus üks tööstusettevõte nõuab Elva kirikult voolumõõtjat. Voolumõõtja on tehniliselt hea ning tööstusettevõte leiab, et see on tehases vajalik. Koguduse juhatus, arutlenud küsimust, leiab, et voolumõõtjast loobumine pole õige, kuna kogudus voolumõõtjat vajab. Samuti on kogudus pannud kirikule peale uue katuse, kutsudes iga liiget annetama ühe eterniitplaadi. See on näide, kuidas ehitustöö raskus on inimestele arusaadavalt jagatud ühtlaselt kõigi peale.