Eutrofeerumine on veekogude rikastumine toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega. Toitainerikkuses hakkavad vetikad ja veetaimed ülemäära kasvama. Kui toitained on tarbitud, järgneb intensiivne lagunemine, mis tarbib veest ära hapniku ja eritab väävelvesinikku ning vabastab toitained uuesti vette. Hapnikupuudus ja mürgine väävelvesinik mõjuvad halvasti, isegi surmavalt, kaladele ja teistele veeloomadele.
Vetikate vohamine ja setteid kinni hoidva suurtaimestiku hääbumine toob kaasa hägusa vee. Ilmselgelt kahandab eutrofeerumine ka järve esteetilist väärtust. Madalad järved kasvavad kinni, sest on piisavalt toiteaineid nii mikrovetikate kui ka suure- ja kiirekasvuliste taimede jaoks. Arbi järv on suhteliselt kiiresti süvenev: üle nelja meetri sügav ala on ulatuslik ning kinnikasvamiseks sobimatu.
Suur osa Arbi järve veevarustuses on põhjaallikatel, mis arvatavasti vähemalt osaliselt toituvad kõrgemal asuva liigtoitelise ehk hüpertroofse Verevi järve veest. Arbi järve vesi vahetub kiiresti, kuid enamjaolt pindmises, 0-2 m kihis. Nimelt näitasid 1984-1992 Võrtsjärve Limnoloogiajaama ja Geoloogia Instituudi teadurite tehtud uuringud, et Arbi järve vees püsib peaaegu pidev temperatuuri- ja hapnikukihistus, mida seal kiirelt vahetuva vee puhul ei oleks. Tugev läbivool päästab Arbi järve täielikust ummuksisse jäämisest. Toonaste uuringute järgi oli kõrge ja reostusele viitav ka vee väävli-, kloori- ja lämmastikühendite sisaldus. Suur väävliühendite sisaldus hapnikuvaeses vees võib tähendada mürgise väävelvesiniku tekkimist.
Kareda veega järvedes on vetikate ja suurtaimede vohamine mõnevõrra takistatud. See tuleb sellest, et fosfor seotakse lubiainetega mittelahustuvasse vormi. Lämmastikku, teist peamist taimetoiteainet, võib vees küll palju olla, kuid taimekasvu hakkab limiteerima fosfori kontsentratsioon. Arbi järve vee üldaluselisus (vee kareduse näitaja) on väga suur aastail 1984-1992 pindmises kihis 270-280, põhjalähedases kihis koguni 350-570 mg HCO3- liitris. Võrdluseks: keskmiselt Eesti väikejärvede veesamba keskmine üldkaredus on umbes 150-160, Verevis oli üldkaredus pinnakihis 97-260 ja põhja lähedal 232-408.
Teadlased on välja töötanud võtteid kuidas eutrofeerumist tagasi pöörata – järvi tervendada. See töö on aga väga kallis ja riskantne. Järve tervendamiseks, pidades silmas head ökoloogilist seisundit, tuleb teada kehva seisundi põhjuseid, selgitada koormustaluvus ning seejärel valida meetmed. Läbimõtlematu setete välja tõstmine võib neisse kuhjunud toitained plahvatuslikult vabastada. Keeruline küsimus on ka see, kuhu muda ladustada. Lisaks setete väljatõstmisele on tervendamise võttestikus ka näiteks setete aereerimine, järve mahu suurendamine, veevahetuse kiirendamine, toitainete keemiline sadestamine, biomanipulatsioon. Viimane tähendab järve toiduahelasse kuuluvate elustikurühmade arvukuse vahekorra reguleerimist. Arbi järve puhul on pärast väliskoormuse talutavale tasemele viimist võimalikud meetodid veesamba alumise osa aereerimine, liigse fosfori sidumine, sette eemaldamine, setete töötlemine, biomanipulatsioon või nende meetodite kombineerimine.
Arbi järve korrastamisel püüti seda ka tervendada. Korrastati peamine sissevool — Moonuse oja. Sellele rajati settetiik, puhastati säng ja kaldad prügist, rajati settesüvikud, aereerimiseks paigutati vette erineva suurusega kive. Teine sissevool, Käärdi oja, kaevati uude sängi, et selle vesi läbiks settetiiki, oja vana säng suleti. Välja tõsteti 14 900 m3 põhjamuda ja õõtsikut. Seejuures välditi ajutiste seinte ja pumpade abil hõljuva muda laialivalgumist kaevamispiirkonnast ülejäänud järve. Setted veeti ladestusplatsile Laululava juures järve kaldal. Muda on nüüd vähem, järve kaldad kuivemad, kuid vesi on siiski toitainerohke ja näiteks aastal 2021 vohasid vees koldvetikad.
Teksti autor: Liina Remm
Tunnuspilt: Ragnar Vutt