Järveäärse madalsoo loodusväärtus

Tüpoloogiliselt võib siinse madalsoo määratleda liigivaeseks madalsooks. Nimi tuleb võrdlusest liigirikkamate madalsoodega, mis levivad peamiselt paekivi aluskivimiga Lääne- ja Põhja-Eestis. Siiski on ka liigivaeses madalsoos palju eriomaseid liike. Läinud sajandi keskel oli Eestis 152 300 ha liigivaeseid madalsoid, aastal 2010 aga ainult 18 000 ha. Seega on neist säilinud ainult 12% (Paal ja Leibak 2013). Teiste ohutegurite seas ohustab madalsookooslusi toitainete üleküllus, mis paneb vohama üksikud suurekasvulised taimeliigid. Sarnane mõju on kuivendusel. Niitmine on abiks, kui niidetud hein koos selles olevate toitainetega koristatakse. Keeruka hüdroloogia ja kuivenduse mõjul muutunud mulla tõttu on kuivendatud madalsoid väga raske, sageli võimatu taastada. Tahvlil nimetatud liigid kuuluvad Eesti looduskaitse III või II (kollane kivirik) kategooriasse. Kategooriaid on kokku kolm, esimene neist tähendab kõige rangemat kaitset. Samuti sätestab Euroopa Loodusdirektiiv, et nende liikide jaoks tuleb moodustada looduskaitsealasid.

Looduskaitseliselt tähelepanuväärne madalsoo Arbi järve ääres. Kujundas: Piret Vutt

Balti sõrmkäpp ja kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza majalis subsp. baltica ja D. incarnata) on püstiste roosakas-lillakate õisikutega uhked orhideed. Nad püüavad pilku õitsemisajal juunis ja juuli alul. Varred on tugevad ja jäävad püsti pikalt ka pärast kuivamist. Tänu sellele on nad märgata veel ka hilissügisel. Kuigi sõrmkäpad on putuktolmlejad, petavad nad oma abilisi, nimelt puuduvad neil nii nektar kui lõhn. Putukate ainsaks meelitajaks on erksavärviline õisik. Balti sõrmkäpa lehed on pruunitäpilised, kahkjaspunasel sõrmkäpal täppideta.

Balti sõrmkäpal on võimas õisik. Foto: AdobeStock

Kahkjaspunase sõrmkäpa huule külghõlmad on tagasi murtud. Foto: Rein Kuresoo

Soo-neiuvaip (Epipactis palustris)

rõõmustab tantsutrupina silma juulis ja augustis. Kogumikuna kasvamine tuleneb sellest, et tema maa-alused võsundid kasvavad üha laiemale ja kasvatavad uusi varsi. Seemnetega paljuneb ta harva. Õied on valge-, tumeroosa- ja kollasekirjud. Neis leidub veidi nektarit ja need lõhnavad õrnalt. Lõhnamolekulide seas on ka vanilliini derivaate. Õitsemisperiood kestab üle kuu aja. 

Suur käopõll (Neottia ovata)

on oma  nime saanud suurtest vastakutest rõhtsatest munajatest (põljatest) lehtedest. Suure käopõlle õied on tagasihoidlikult väiksed ja rohekaskollased. Tema meelitab tolmeldajaid lõhna ja nektariga. Sarnaselt teiste käpalistega on suur käopõll pikaealine liik, võib elada üle 40 aasta. Käpalised ei õitse igal aastal (aga kui juba, siis kauem kui kuu aega) ning mõnel aastal ei kasvata isegi lehti. Seemne idanemisest õitsemiseni kulub suurel käopõllel kümmekond aastat. Paljuneb see liik peamiselt seemnetega. 

Üleni roheline lill suur käopõll. Foto: Margus Vilu

Kollane kivirik (Saxifraga hirculus)

kasvab erinevalt teistest kivirikest, kes eelistavad kuivi kasvukohti, madalsoodes. Oma suure kollase õie saab ta valmis hilissuvel. Õie all varrel on roostepruunid karvad. Seemnetega paljunemisel ei ole ta pahatihti edukas, sest need vajavad idanemiseks väheste konkurentidega pinda, mida pakuvad teatud madalsoosamblad. Kohati on madalsoode kuivendamise tagajärjeks nende kiire siirdesoostumine, millega kaasneb madalsoosammalde asendumine turbasammaldega. Kollase kiviriku jaoks pole see soodne muu hulgas seetõttu, et tema seemnikud on väetikesed ega suuda ülespoole kasvavate turbasammaldega võistelda. Teatud madalsoosamblad sobivad idanemiskohana paremini, sest kasvavad külgsuunas, mitte ülespoole. Enamasti paljuneb kollane kivirik hoopis vegetatiivselt maa-aluste võsunditega.

Läikiv kurdsirbik (Hamatocaulis vernicosus)                                            

moodustab maapinnal helerohelisi laike. Teistest sarnastest sammaldest eristamiseks on vaja head luupi ja eksperdi pilku. Läikiv kurdsirbik paljuneb vaid haruharva suguliselt. See tähendab, et eoseid peaaegu kunagi ei esine. Aga just tuulest viidud eostega suudavad samblad levida kaugele. Nähtavasti levib läikiv kurdsirbik pea ainult varre ja lehetükikeste abil ning oma soolaigust kaugemale jõuab vaid juhuslikult loomade-lindude külge kleepununa.

Läikiva kurdsirbiku varred on tipus konksjad. Lehed on sirpjad (kaardunud), sageli voltunud ja alusel punakad (arvatakse, et punane toon kaitseb üleliigse päikesekiirguse eest). See liik esineb Eestis pillatult ja on kaitse all. Tema elupaiku on tugevalt kärpinud kuivendus ja see ohustab teda tänini. Niitmise mõju oleneb kasvukohast – kuivemas on see kasulik, kuna hoiab rohustut madalamana ega lase puudel maapinda varjutama kasvada. Siiski avaldub kasulik mõju vaid siis, kui niidetud taimed ära viiakse, et need samblaid kinni ei kataks. Märjemas kohas hoiab märgus ise rohttaimede ja puude kasvu piisavalt tagasi ja niitmine vaid häiriks samblaid. Läikiva kurdsirbiku ohustatuse ja harva esinemise põhjuseks on eripärased nõudmised elupaigale. Nimelt esineb ta mineraaliderikkas, kuid mitte väga kaltsiumirikkas keskkonnas, tüüpiliselt allikalistes, rauarikastes liigivaestes madalsoodes (nagu siin ongi). Arbi järve kaldasoos, on teda täheldatud üksiku väikse kogumikuna ja tema säilimine on väga ebakindel. 

Läikival kurdsirbikul on punakad tipus konksjad varred nagu laiemalt tuntud ja männimetsas tavalisel palusamblalgi. Foto: Nele Ingerpuu

Luha-pisitigu ja vasakkeermene pisitigu (Vertigo geyeri ja V. angustior)

on vaid paari millimeetri pikkused munaja kojaga teod. Erinevalt enamikust teistest tigudest, on neil ainult kaks kombitsat. Nad elavad tarnamätaste jalamil ja samblas ning kraabivad oma tillukese hõõrlaga taimedelt vetika- ja seenekirmet ning söövad ka kõdu.

Pisitigude puhul on oluliseks määramistunnuseks hambakesed koja suudmes. Need hambakesed ei ole mälumiseks, vaid on köbrukesed koja sisepinnal. Luha-pisiteol on hambakesi tavaliselt neli. Vasakkeermene pisitigu, nagu nimigi ütleb, on lihtsasti eristatav oma vasakkeermese koja poolest. See tähendab, et tema koja suue jääb koja teljest vasakule. Teisi tunnuseid on määramiseks siiski ka vaja, sest üks vasakkeermese kojaga pisitigu esineb Eestis veel. Vasakkeermese pisiteo suudmes on rohkesti suuri liistakjaid hambaid ning koja pinnal kasvujooned ning suudmeserv sisse surutud. Pisiteod elavad kuni kaks aastat. Oma elupaigas vajavad nad pinnalähedast vett, kuid ei talu üleujutusi.

 

Pisiteod on pisikesed. Must kriipsuke luha-pisiteo all markeerib 1 mm tegelikkuses. Foto: Henn Timm

Teksti autor: Liina Remm

Tunnuspilt: Ragnar Vutt