Saame tuttavaks – Arbi järv

Tere tulemast Arbi järve kaldale! Piki kallast ümber järve kulgev varjuline rada on nii kohalike kui külaliste meelispaik, sobides hästi jalutamiseks, tervisespordiks või lihtsalt olemiseks, puhkuseks. Arbi järve ümber kulgevat rada on kasutatud ka õppetöös – loodusõpetuse tundides nii lasteaialastele kui ka kooliõpilastele. Siin jälgitakse aastaaegade vaheldumist, kuulatakse kevadisi konnakontserte, vaadeldakse linde, õpitakse tundma puid ja muid taimi. Läbi aastate on paljud linna loodusesõbrad ning lasteaedade ja koolide loodusõpetajad soovinud järve ümbruse mitmekesise elustiku ning kaitsealuse Elva-Peedu metsapargi loodusväärtuste tutvustamiseks rajada siia infostendidega tähistatud loodusraja. 

Eesti Looduskaitse Seltsi Elva osakonna ja MTÜ Elva Elama koostööna ning Kohaliku Omaalgatuse Programmi, Elva vallavalitsuse ja Eesti Looduskaitse Seltsi ning heade annetajate toetusel sai see 2022. aastal valmis. Loodusraja infotahvlite ja stendide sisu on loodud linnaelanikest loodusesõprade ja Tartu ülikooli teadlaste koostöös. 

Sügisene Arbi järv. Foto: Ragnar Vutt

Raja valmimisse on panustanud suur hulk inimesi. Tekstide autoriteks on Tartu Ülikooliga seotud teadlased: looduskaitsebioloogia teadur Liina Remm, ökotoksikoloogia teadur Randel Kreitsberg, taastumisökoloogia spetsialist Marianne Kaldra ning maastike elurikkuse spetsialist Iris Reinula. Lisaks on autoritena kaasatud mitmed teised oma valdkonna spetsialistid: geograafiadoktor ja hüdroloog Arvo Järvet, Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna peaspetsialist Marju Keis, Terioloogia Seltsi esimees Oliver Kalda, geograaf Krista Noorkõiv.

Fotodega on panustanud Rein Kuresoo, Randel Kreitsberg, Inna-Inga Kalmus, Iris Reinula, Oliver Kalda ja Ragnar Vutt. Kaardid ja joonised kujundas Piret Vutt. Keeletoimetaja oli Mihkel Rünkla, ingliskeelsed tekstid toimetas Hella Tani. Nõuandjatena olid kaasatud Tartu Ülikoolist entomoloogia kaasprofessor Tiit Teder, linnuökoloogia kaasprofessor Vallo Tilgar, terioloogia kaasprofessor Jaanus Remm, Eesti Maaülikooli hüdrobioloog Helle Mäemets. Kultuuri-, spordi- ja ajaloovaldkonnas andsid nõu Leelo Suidt, Anneli Aan, Arvo Järvet, Eevi Volmer ja Inga-Inna Kalmus.

Tahvlite ja stendide kujundus on firmalt Salibar. Loodusraja infotahvlite metallalused on valminud Rait Konnovi käe all. Projekti juhtis Maris Hindrikson, teda toetasid Krista Noorkõiv ja Toomas Laatsit.

 

Arbi järve hüdroloogia

Elva linna ja selle ümbruse vaheldusrikas maastik on põhijoontes kujunenud  viimase mandrijää tegevuse tulemusena. Linna lõunaossa ulatuv liivik koosneb kihitatud liivadest, mille paksus ulatub mitukümne meetrini. Linna kesk- ja põhjaosa jääb Vellavere kõrgustiku piiresse, kus küngastevahelistes sügavates nõgudes on jääaja järel alles jäänud järved, madalamad nõod aga soostusid. Arbi ja Verevi järv on mõlemad pärand mandrijää taandumise ajast, olles huvipakkuvad küngasmaastiku veekogud.

 

Vaade Arbi järvele 1930ndatel. Foto: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum (muis.ee)

Arbi järv asub Elva ürgorgu ulatuva Vellavere kõrgustiku lõunapoolses servas. Just siin on Kavilda ja Elva orgude veelahe – Verevi järve väljavool on Kavilda jõe alguseks, Arbi järvest läheb vesi aga Arbi oja kaudu Elva jõkke. Järv ise on oma nime saanud ida pool asunud Arbi talu järgi. 

Arbi järv asub merepinnast 42,5 m kõrgusel ja tema pindala on 6,5 ha. Järves oleva vee hulk on umbes 270 000 m3 ning keskmine sügavus 4,2 m. Järve valgala ehk veekogumisala on väike – ligi 3 km2, kuid ületab järve pindala ligi 11 korda. Valgala hõlmab põhiliselt linna lääne- ja lõunapoolmiku ning enamiku keskosast. Põhja- ja loodesuunas on valgala piir üsna järve lähedal, kulgedes mööda liivast koosnevate küngaste kõrgemaid kohti. 

Järve iseloomustamisel on oluline selle veebilansi koostamine, et teada saada kui palju vett järve tuleb ja ära läheb. Arbi järve veebilansi saame kõige lihtsamal kujul esitada järgmiselt: Wsisse + P =  Wvälja + E, kus Wsisse on sissevool valglalt, P on sademed järve pinnale, Wvälja väljavool ja E auramine järve pinnalt. Suurvee ajal koguneb järve vett rohkem kui ära läheb ning selle tulemusena veetase tõuseb, vastupidisel juhul veetase aga langeb. Vee hulga muutust järves saame hinnata veepinna kõrguse mõõtmise kaudu. Selleks on nüüd paigaldatud nähtavas kohas Arbi oja väljavoolu algusesse cm-jaotusega veemõõdulatt, mille andmed ongi kasutatavad järve mahu muutuse arvutamiseks. 

Kuigi Arbi järvel ja tema sisse- ja väljavooludel ei ole mõõtmisi tehtud, saame vähemalt järve aasta veebilansi arvutada, kasutades Elva jõe äravoolu ning Tõravere ilmajaama andmeid. Elva jõe aastakeskmine vooluhulk on linna lähedal paikneva hüdromeetriajaama andmeil 2,20 m3/s ning hüdromeetriajaama valgala on 239 km2. Selle järgi on äravoolumoodul 9,21 l/s/km2. Korrutades Elva jõe äravoolumooduli Arbi järve valgalaga, mis on 3 km2, saame järve aastakeskmiseks sissevooluks 28 l/s ja selle järgi on kogu aasta sissevool 870 tuh m3. Tõravere ilmajaamas mõõdetud  keskmine sademete hulk on 673 mm aastas, mille järgi Arbi järve pinnale langeb sademevett aastas kokku 44 tuh m3. Auramise kohta mõõtmisandmeid ei ole, kuid arvestatakse, et Eestis keskmiselt kulub veepinnalt auramisele 75% sinna langenud sademetest. Selle järgi on Arbi järve pinnalt auramine 33 tuh m3 aastas. Auramisest ülejäänud järve tulev vesi moodustab väljavoolu, mis on seega 881 tuh m3 aastas ehk vooluhulga järgi arvestades aastakeskmisena 28 l/s. 

Lihtsal viisil arvestades on Arbi järve veebilansi võrrand tasakaalus (tuh m3/a): 870 + 44 = 881 + 33. Üksikute kuude, dekaadide või päevade viisi niisugust tasakaalu tavaliselt ei esine, kuid seda saame konkreetselt teada juhul, kui on olemas järve mahu muutuse andmed. Arbi järve kohta neid andmeid ei ole.

Arbi järve loodusraja avamisega samal päeval paigaldati veemõõdulatt järve veetaseme mõõtmiseks ning edaspidi saab andmeid järve mahu muutuse kohta ja neid arvestada täpsema veebilansi koostamisel. Vaatamata väikesele valgalale on Arbi järv siiski piisavalt suure veevahetusega – keskmiselt vahetub vesi aastas rohkem kui kolm korda.

Arbi järve valgala hõlmab suure osa Elva linnast. Aluskaart: Maa-amet 2022. Kujundas Piret Vutt

 Loodesuunas poole kilomeetri kaugusel Arbi järvest teisel pool männimetsaga kaetud küngast paikneva 12 ha suuruse Verevi järve veepinna absoluutne kõrgus on 49,7 m. Seega on Verevi 7,2 m kõrgemal kui Arbi järv ning osa Verevi järve veest imbub läbi liivakünka Arbi järve. See on Arbi järve rikkaliku allikalise toite üheks põhjuseks, millele viitab suuremate allikate paiknemine järve loodekalda piirkonnas. 

Edelanurgast voolab järve sisse Moonuse oja (varem nimetatud ka Politseikraaviks), mis saab alguse linna läänepiirilt. Lõunasuunast voolab järve teine sissevool – väike Käärdi oja, mis saab alguse raudtee ja Käärdiküla vahelisest metsast linna lõunaservas. Väljavool järvest toimub Arbi oja (varem nimetatud Kraaviojaks) kaudu Elva jõkke. 

Aastakümneid mõjutas järve ja soodustas veetaimestiku arengut ning kinnikasvamist kraavide kaudu järve juhitud reovesi. 2009. aastal toimus suurem järve tervendamine, mis oli kasutatud saneerimistehnoloogia poolest seni esimene omalaadne veekogude tervendusprojekt Eestis. Projekti eesmärgiks oli järve ökoloogilise seisundi parandamine ja järve kaldaalade korrastamine, sh vaadete avamine järvele. Järveuurijad peavad seda õnnestunuks ettevõtmiseks, sest veekogu seisund paranes oluliselt. 

Tervendustööde käigus kaevati välja vana heitveekollektor ja puhastati järve väljavooluks olev Arbi oja. Lauluväljaku ja Moonuse oja sissevoolu piirkonnas pumbati välja muda ja eemaldati kaldaäärset veetaimestikku ning korrastati supluskoht. Moonuse ja Käärdi ojale rajati väikesed settetiigid ja voolusängi põhi ning kaldad kindlustati maakividega loodusliku ilmega kärestikeks. Moonuse oja vesi läbib enne järve jõudmist kitsa õõtsikuriba, mis on täiendavaks ökotehnoloogiliseks võtteks järve suurima sissevoolu hea kvaliteediga vee tagamiseks. Järve kallastel tehti heakorrastus, rajati käiguteed ja veeäärsed platvormid. Tööde tulemusena suurenes märgatavalt ka Arbi järve miljööväärtus.

 

Arbi järve ja selle ümbruse elustik   

Arbi järv kuulub kalgiveeliste rohketoiteliste järvede hulka, mille põhjas on kuni 6,5 m paksune lubjarikas järvemuda kiht. Kaldaid ääristab suures osas õõtsik, mis on kujunenud madalaveelise kaldavööndi kinnikasvamisel. Järve servades levib eriline elukeskkond – madalsoo ja õõtsik, millele iseloomulik on ka siinne taimestik. Kaldavöötmes leidub pilliroogu (järve põhjapoolses osas), varsakapju, angervaksa, tulikaid, veetaimestikust torkab silma ilus kollane vesikupp, valge ja väike vesiroos. Ka Elva oma väike Pokumaa on Arbi ääres olemas – peamiselt moodustab pokusid mätastarn, aga järve ääres on leitud kokku veel kuut eri liiki tarnu, kes küll kõik pokusid ei moodusta.

 

Harilik kärnkonn. Arbi järv on ka konnade paradiis ning kevadeti on kahepaikseid hea jälgida järve loodenurgas paiknevas allikatiigis.  Foto: Randel Kreitsberg.

Järve rohketoitelisust, kuid samas ka vee puhtust näitab järve selgrootute elustik (erinevad karbi- ja teoliigid, puhtale veele iseloomuliku liigina ebanapp tigu), kuid samuti rikkalik kalastik ning kahepaiksete (peamiselt rohu- ja rabakonna ning kärnkonna, aga samuti ka tähnikvesiliku) esinemine. 

Pulmaajal on vesilikud erksavärvilised ja isaste seljale kasvab lainjas oranžiservaline hari. Foto: AdobeStock.

Looduskaitse seisukohast on Arbi järve maastik tähtis just madalsoo liikide elupaiga säilitajana: järve kallastel esineb ohustatud taimeliikidest kollane kivirik ning mitmeid käpalisi ehk orhideelisi. Selgrootutest võib siin kohata luha-pisitigu

Tähelepanelik vaatleja on kindlasti märganud, et Arbi järve ümbruse vaateid iseloomustab linnakeskkonnale mitteomane metsasus: siin on esindatud männikud, kaasikud ja sanglepikud. Eriti olulised puud on meile männid: on ju Elvat läbi aegade tuntud just Männilinnana. 

Järve kallastel kasvavad puud on olulised linnustikule, mis on puistutes rikkalik. Veelindude liike on meil siin aga suhteliselt vähe. Palju on sinikael-parte, kes jäävad siia talvituma. Suvel võib märgata üksikuid tuttpütte ja sõtkaid, kes siin ka pesitsevad. 

Arbi järve roostikud sobivad pesitsevatele sõtkastele hästi. Foto: Rein Kuresoo

Veega vahetult seotud imetajatest on järve ääres näha olnud kobrast, kes järve põhjakaldal puid langetas ja kuhilpesi ehitas. Nähtud on ka mügrit. Järve kaldapealne on oluline toitumispaik veel kärplastele (kärp, mink, mets- ja kivinugis). Põnevad on nahkhiired: järve veepeegel meelitab ligi neile toiduks olevaid putukaid. Seega, Arbi järv on loodusvaatlejale huvitav ka valgetel suveöödel!

Metsnugis. Foto: AdobeStock.

 

Teksti autorid: Arvo Järvet, Krista Noorkõiv, Maris Hindrikson

Tunnuspilt: Ragnar Vutt