Peedu Kerikmäe kohta on avaldatud arvukalt pikemaid ja lühemaid kirjutisi. Tegemist on 6.-11. sajandil kasutusel olnud linnusega, mida on kirjeldatud Nõo kihelkonna muististe kirjelduses 1921. aastal. Põhjalikuma käsitluse on 1939. aastal avaldanud Harri Moora, kelle eestvedamisel siin 1936.aastal arheoloogilisi kaevamisi teostati.
Kaevamistega tehti kindlaks, et linnusel säilinud kultuurkihi paksus oli 10-60 cm.
Kultuurikiht – (arheoloogiline kultuur(i)kiht) on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul ladestunud pinnasekiht.
Kaevamistelt saadud leiumaterjalis on valdavalt ülekaalus linnustes ja asulates kasutusel olnud iseloomulik keraamika. Muu leiumaterjali hulgas on üksikuid mõõgaosi (käepideme nupp, tupeotsa ääris, kanderihmahoidja), kiskudega luust nooleots, nuge, luust ja savist värtnaketri, rullitud otstega rauast hoburaudsõlg. Palju leiti ka kõrge rauasisaldusega šlakitükke. Leiti ka hobuse, veise, kodu- ja metsseal, põdra, kopra, karu ja ilvese luid.
Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele.
Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi.
Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. Peedu Kerikmägi on teadaolevalt Eesti üks väiksemaid linnuseid, õuepindala on vaid 650 m2, õuepinna pikkus 48 m, suurim laius 17 m. Õuepind on algselt olnud veidi kumer, mis tasandati 20. sajandi alguses peoplatsiks, mille käigus hävitati suur osa linnuse õue keskosa kultuurkihist.
(Tekst: Elva Teejuht, 2015)
