Ulila Jõujaama mälestustahvel asub Ulila alevikus, Kesk tänava ja Suveaia tee ristmiku vahetusläheduses. Loe lähemalt →
Ettevõtlik piimatööstur Peeter Muna (1864–1934)
Peeter Muna sündis Tartumaal, Kavastu vallas, Tähemaa-Tõnu talus 11. mail 1864 (ukj). Alghariduse omandas ta Tähema külakoolis, edasi jätkusid õpingud Maarja kihelkonnakoolis ja Tartu kreiskoolis. Pärast kooli lõpetamist 1886. aastal asus noormees Tammistu mõisa juustumeister Schwartzi juurde piimatalitust õppima ning töötas seal aastajagu juustu- ja võimeistrina. Hiljem õppis ta veel Taanis talundijuhtimist ning omandas praktilisi kogemusi kodumaa mõisates mõisavalitsejana teenides ning juustu- ja võitööstustes töötades. Omateenitud raha eest ja osalt ka laenu võttes rentis ta 1889. aastal esimese meierei Valgamaal Uniküla mõisas ning kaks aastat hiljem piimatalituse Suur-Konguta mõisas.
1899. aastal abiellus Peeter Muna Väike-Rõngust pärit Pauline Helene Söödiga (1880–1975). Abielust sündis viis last – neli tütart ja üks poeg. Pere elas Vana-Kuustes, kus Muna rentis mõisnik Leo von Siversilt meierei, ehitas juustukeldri, tööliste elumajad ja laudad. Pikki aastaid tegutses ta piima kokkuostjana ning ostis või rentis juurde uusi piimatalitusi. 1907. aastaks oli Munal juba üle kümne piimatalituse, kuhu toodi kokku 45 mõisa piim. Piimatöösturit tunti laiemalt ka „juustukuninga“ nime all, sest tema või ja juustusaadused jõudsid nii tsaaririigi pealinna Peterburgi kui kaugemalegi, näiteks koguni Vladivostokki. Kõrge kvaliteediga või eest sai Muna ka rahvusvahelisi autasusid. Tema eeskujuliku majapidamisega käisid tutvumas ekskursioonid nii kodu- kui välismaalt.
Talupojast mõisnikuks
1907. aastal ostis Peeter Muna 40 000 rubla eest Tartu lähedale ligi 212 hektari suuruse Ülenurme mõisa, mille juurde kuulus seitse talu ja neli kandikohta. Kokku oli kinnistu suurus 312 hektarit. Pärast mõisa omandamist alustas ta seal ulatuslikke maaparandustöid, kultuuristades ligi 200 hektarit sood. Mõisas alustati ka põletisturba tootmist. Ühtekokku hariti juurde ligi 70 hektarit põldu. Mõisas peeti angleri ja friisi tõugu karja, 1913. aastal valmis uus mahukas kivilaut 214 veisele. Puhaslaudal oli oma aja kohta moodne sisseseade: veevärk, sööda- ja sõnnikuveoks rööbasteed ja vagonetid, samuti vajalikud abiruumid. Mõisas oli rohkesti tööhobuseid ja neli uhket sõiduhobust. Ülenurmel elas pere vaid suviti, talveks koliti Tartusse, Aia tänava ruumikasse elumajja.
Peeter Muna viljakas tegevus avaldus ka põllumajandusliku hariduse edendamisel. 1912. aasta kevadel peeti Ülenurme mõisa laudas Eesti esimesed kontrollassistentide kursused, korraldajaks Tartu Eesti Põllumeste Selts, mille liige Muna ka ise oli. 1913. aastal osteti tema soovitusel seltsile Tartu lähedale Vahi talu, kus toimunud põllumajanduslikest lühikursustest kasvas välja Vahi põllu- ja aiatöökooli õppetalu. Paraku hävis 1926. aastal ehitatud põllutöökooli hoone 1944. aastal. Peeter Muna tegi katsetusi ka kergetööstuses asutades 1923. aastal Tartus Maarjamõisa tänaval kammitööstuse. Vajalik toormaterjal toodi Soomest, päevas valmistati üle 600 kammi. Tööstusest kasvas välja hilisem Tartu Kammivabrik.
Mõisate võõrandamine ja asundamine
Peeter Munale kuulus teinegi mõis. 1917. aastal oli ta ostnud Otto Toefferilt 320 000 rubla eest Suur-Ulila mõisa koos paari taluga, kokku ligi 700 vakamaad (u 259 ha), mis kinnistati tema nimele 1918. aastal. Mõisale kuulunud suures turbasoos oli alustatud turbatootmist juba enne maailmasõda ning turbakaevandamisega jätkas ka uus omanik. 1919. aasta oktoobris kinnitas Asutav Kogu maaseaduse, mille alusel võõrandati rüütlimõisate valdused ning jagati eelisjärjekorras Vabadussõjast osavõtnutele. Vallavalitsused jagasid mõisamaid teistelegi maasoovijatele. Asundamisele läksid ka Peeter Munale kuulunud Ülenurme ja Suur Ulila mõisad. Ülenurme mõisa maa planeeriti 1924. aastal. Sellest eraldati kõrgema ohvitseri autasumaa (50 ha), eriotstarbeline karja- ja seakasvatuse talu (42,2 ha), mis anti Peeter Munale 12 aastaks rendile ning mitmeid asunikutalude krunte.
Ülenurme ja Ulila Elektri- ja Turbatööstuse osaühisuse asutamine
Esimese maailmasõja aastail oli Eestis terav puudus kütteainetest. Soodsat turukonjunktuuri ära kasutades asutas Peeter Muna 1919. aastal ettevõtte nimega Ülenurme ja Ulila Turbaühisus, mis kanti seltside ja ühisuste registrisse 24. augustil 1920. Pärast sõja lõppu ja küttekriisi leevenemist reorganiseeriti see 1921. aastal Ülenurme ja Ulila Elektri- ja Turbatööstuse Osaühisuseks. Kütteturba tootmise kõrval võeti eesmärgiks ka elektritootmine. Turbaküttel põhineva elektrienergiaga taheti hoida käigus turbatootmist ning varustada elektriga kogu lähiümbrust. Suur turbasoo võimaldas tulevasele elektrijaamale piisavalt kütet. Saksamaalt telliti kaks 1500-hobujõulist lokomobiili ning teisigi masinad. Kuna seal alanud inflatsiooni tõttu kaotas Saksa mark oma väärtust, teenis osaühing koguni 40 miljoni Eesti marga suuruse vaheltkasu. Peeter Munal oli kavas jagada elektrit Tartu linnale, kuna sealne elektrijaam oli ülekoormatud ja seadmed vananenud. Plaanis oli vedada elektriliine ümbruskonnas ligi 70 versta ulatuses. Peamagistraal pidi kulgema liinil Ulila-Puhja-Elva-Nõo-Ülenurme-Tartu-Ilmatsalu-Ulila, kõrvalharu Elva ja Rõnguni. Enamgi veel – ettevõtjad kavatsesid pärast Elva abijaama valmimist varustada Ulila elektriga ka tulevast Tartu-Elva elektriraudteed. Ulila jõujaamast oli kujunemas suur, Tallinna elektrijaama järel võimsuselt teine elektrijaam Eestis.
Elektri- ja turbaühisuse liikmed
Osaühisusel oli põhikapitali kokku üks miljon marka ning see koosnes kahesajast osatähest, neist igaüks väärtusega 500 marka. Asutajaliikmeid oli kokku seitse: Peeter Muna, Pauline Helene Muna, Oskar Sööt, August Tulff, Jaak Sööt, Tõnis Kurrikoff ja Jaan Saarva. Osaühisuse tuumiku moodustasid vennad Peeter ja Jaan Muna ning Pärsti vallast pärit suutalunik Kurrikoff, kes oli ostnud Tartumaal kokku viie talu maad, millest kujundas ajapikku Puhja lähedale Seieri suurtalu. Kolmandik aktsiatest kuulus Peeter Munale. Lisaks oli väiksemate osakutega kaasatud sugulasi ja sõpru: tütar ja väimees Hildegard ja Viktor Puskar, Peetri surnud venna Mihkli poeg Joosep Muna Raadi valla Nahksepa talust, sugulane Marta Muna, Orriku talu peremees Johan Ruubel Palupera vallast, Arnold ja Johan Grünfeld Kirepi vallast ning endine Ahja mõisa Paatsi talu omanik Hans Lenzius Tartust, Lepiku tänavalt.
Elektrijaama (jõujaama) asutamine
Elektrijaama ehituseks esialgu vajaminevast 65 miljonist margast loodeti saada riigi toetusena 23 miljonit. Plaan ei teostunud, kuna tööstusnõukogu soovitas abiraha asemel laenu Eesti Pangast. Laenu saamiseks tuli sõlmida elektrikasutusleping Tartu linnavalitsusega, kes selle aga osaühingu liiga kõrgete nõudmiste tõttu katkestas. Ehituse jätkamiseks tuli võtta laenu kinnisvara tagatisel. Elektrijaama hoone ehitamist alustati 1921. aastal ning see valmis 1923. aasta lõpuks. 31. detsembril 1923 tehti Puhja liinil esimene ja edukas katsetus, linnaga sõlmiti leping ning 1924. aastast hakkas Ulila elekter valgustama Tartu Karlova linnaosa. Kuna osaühing ei suutnud muretseda linnale lepingus ettenähtud 3,5 miljoni marga suurust tagatist, sai see saatuslikuks kogu ettevõtmisele. Kui elektrijaam 1924. aastal tegevust alustas, oli osaühingu liikmete võlg kasvanud juba 110 miljonini, panditud oli kõigi liikmete vara. Helene Pauline Muna on mälestustes kirjutanud: Mida kõrgemale kerkisid vabriku müürid, seda suuremad vekslid hakkasid Eesti- ja Pikalaenu Panga suunas liikuma ja seda enam tuli pantida – mitte üksi meie talud ja majad, vaid ka teiste osanikkude omad. Osaühing pakkus jõujaama 160 miljoni marga eest Tartu linnale müügiks, see aga pakkus oluliselt vähem.
Elekrijaama ostab Tartu linn
Kuigi nõudlust oleks olnud ning linna enda elektrijaam oli kaasajastamata, keeldus Tartu linn Ulila jõujaamalt kogu linna valgustamiseks elektrit ostmast. See pani osaühisuse raskesse olukorda, kuna nende äriplaan oli rajatud just Tartule ja selle ümbrusele elektri müümisele. Vahepeal oli Eesti Pank üle võtnud majanduslikesse raskustesse sattunud osaühisuse vara – Ulila elektrijaama ja turbatööstuse. Tartu linnavalitsus mõistis, et taolises olukorras on Ulila elektrijaam peagi pankrotis ning linn saab uue ja võimsa elektrijaama ainsaks ostjaks. Nõnda ka kujunes – elektrijaama ja turbatööstuse omandas 20. märtsil 1926 peetud oksjonil Tartu linn, makstes Eesti Pangale 1 035 700 marka. Ostusumma tasumiseks andis nimetatud pank linnale 25 aastase tähtajaga laenu. Osaühingu liikmed, kes olid ettevõttesse paigutanud umbes 200 miljonit marka, said müügiga tagasi vaid murdosa oma kulutustest.
Suurem osa Ulilas toodetud elektrist muundati 15 000-voldiseks kõrgepingeks ning suunati Ulila-Tartu ja Ulila-Elva kõrgepingeliinide kaudu asulatesse voolutarbijatele, osa aga kasutati turbapresside käigus hoidmiseks. Kohe pärast elektrijaama enda kätte saamist ostis Tartu linn Vene-Balti tehastelt uniformeri, millega viidi linna elektrivarustus alalisvoolult üle kaasaegsemale vahelduvvoolule. Linnavalitsus asus jaama sisseseadet laiendama, tellides Saksamaalt juurde võimsad turbogeneraatorid ja muud seadmed. Jaama omandamisel 1923. aastal oli 15 000-voldiseid kõrgepingeliine kokku 49,2 kilomeetrit, neist tähtsamad Ulila-Tartu ja Ulila-Elva liin, kümne aasta pärast ulatus liinide kogupikkus juba 125 kilomeetrini. Ulila elektriga hakati varustama ka Viljandi linna.
Ühingu ebaõnnestumise põhjused
Ühelt poolt oli ebaõnnestumise põhjuseks valearvestus ehk nagu tabavalt väljendus tollane ajaleht: jaam rajati lootustele (Kaja, 27.10.1924). Tartu linnavalitsus ei kiirustanud Ulila elektrijaama ostu ja oma elektrijaama sulgemisega. Ulila jõujaamale jäeti võimalus varustada üksnes Karlova linnaosa, mistõttu sai see realiseerida vaid 5% oma elektritoodangust. Elektriliinide vedu alevitesse ja taludesse kujunes oodatust kallimaks, uusi kliente lisandus vähe, kuna maarahvas pidas elektrivalgust tollal pigem luksuseks: Praegu, kus üksainus elektri pirn rohkem maksab kui 10 naela petrooleumi, pole keegi nii väga maias selle „külma“ valgustuse peale (Kaja, 27.10.1924). Üks valearvestusi tulenes sellestki, et sakslasest insener Tomson olevat veennud Peeter Muna ehitama algselt tagasihoidlikuna planeeritud elektrijaama asemel suurt ja ajakohast, mis annaks energiat tööstustele ja valgust ümbruskonnale (Vaba Maa, 04.08.1925). Katse päästa Ulila mõis võõrandamisest ning rajada sinna turbaküttel töötav elektri-jõujaam osutus lõppkokkuvõttes ebaõnnestunuks. Samas olid Peeter Muna algatusel rajatud turbatööstus ja elektrijaam Eesti majanduse jaoks olulise tähtsusega, pannes aluse mitte üksnes Tartu ümbruse, vaid ka Lõuna-Eesti elektrifitseerimisele.
Peeter Muna surm
Olles edukalt taastanud sõjast räsitud Ülenurme mõisa ja ületanud Venemaa turu äralangemisest tingitud raskused, kaotas Peeter Muna Ulila mõisaga seotud ettevõtmistes pea kogu oma järelejäänud varanduse. Kõik see jättis jälje tema tervisele. 1934. aasta algul opereeriti Muna Tartus, Mellini haiglas, kuid vähki ei õnnestunud enam peatada. Kannatades lisaks ka südamehaiguse all, veetis mees samal suvel kolm nädalat haiglas, kus suri 7. augustil 1934. Eesti soost endise mõisaomaniku ja töösturi ärasaatmine toimus Maarja kirikus, mille juhatuse ja nõukogu liige ta oli olnud. Ajalehes Kaja kirjutati sel puhul: Ärasaatmisel oli kirikusse kogunenud kiriku täis rahvast. Leinarong kujunes haruldaselt pikaks. Surnuaial pidas vaimuliku matusetalituse õpetaja Wöhrman [Vooremaa]. Pärgi pandi hauale Maarja koguduse, kohalikkude organisatsioonide, piirimeeste, Ülenurme naispere j.t. poolt (Kaja, 11.08.1934). Ärasaatmisel osalenud ka kaugemalt kohale sõitnud endised juustumeistrid. Peeter Muna maeti Tartusse, Maarja kalmistule oma vendade Mihkli ja Juhani kõrvale.
Elektrijaama kaitsmine
1940. aastal lõpetas nõukogude võim Turbaühingute Liidu tegevuse, Ulila jõujaam koos turbatööstusega natsionaliseeriti ning viidi 15. aprillil 1941 trusti Eesti NSV Elekter koosseisu. Jõujaam koos madalpingeliinide, kõrgepingeliini ja turbatööstusega lahutati linnasisesest jaotusvõrgust ja allutati nn elektritrustile. 8. juulil 1941 üritas taganev Punaarmee jõujaama õhkida, kuid katse luhtus – metsavennad eesotsas lipnik Theodor Reinholdiga sundisid punaväelased ja hävituspataljonlased alistuma. Tulevahetuses surmasid Tartumaa metsavennad neist 18 meest, ülejäänud punased põgenesid Tartu suunas. Elektrijaama vallutamisel olevat masinaruumist kõrvaldatud ligi 1000 kg lõhkeainet. 10. juuli koidikul heisati vabastatud elektrijaama lipumasti Eesti rahvuslipp. Kahjuks suutsid punaväelased Läänemaal samal päeval õhkida teise olulise tööstusobjekti, 1923. aastal avatud Ellamaa elektrijõujaama.
Elektrijaama õhkimine ja taastamiskatsed
Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal nimetati elektritrust ümber elektrikeskuseks Eesti Elekter. Ulila jõujaamale said saatuslikuks 1944. aastal toimunud Saksa väegrupeeringude ja nõukogude vägede vahelised võitlused Tartumaal, mille käigus hävitati mitmeid strateegilisi objekte. 23. augustil õhkisid taganevad sakslased Ulila jõujaama, kartes selle langemist punavägede kätte. Kohalike elanike teatel ei õnnestunud jaama päästa, kuna lõhkeainet täis tööstushoone ümbruses tiirutas sakslaste valvelennuk. Vastastikuses kahuritules said kannatada ka mitmed Tartu linna ehitised. Nõukogude võimu ajal tehti katseid jõujaama varemetele uue elektrijaama rajamiseks. Juba 15. veebruaril 1945 alustati uue, ilmselt endisest tagasihoidlikuma jõujaama ja alajaama ehitamist, mis valmisid 27. aprilliks. Vajaminevad palgid ja muu ehitusmaterjali, näiteks 900 koormat kruusa, vedasid hobustel kohale ümbruskonna talupidajad. 19. mail rakendati uus jõujaam tööle, esialgu ainult kümneks päevaks vee pumpamiseks kanalitesse, et suunata suurem osa energiast turbatööstusse.
Kuigi nõukogude võimu plaanidesse kuulus Ulila elektrienergia müük ka laiematele hulkadele nii linnas kui maal, ei küündinud jõujaama võimsus nähtavasti soovituni. Seetõttu asuti otsima ajutisi energiaallikaid. Asenduseks pandi käiku rongijõujaamad, mis liikusid Tartu ja Ulila vahet. Need andsid voolu 1950. aastate keskpaigani, mil Tartu linn ühendati kaugemale ulatuvate liinidega. Varemetele kerkinud jõujaam jäi reservi ja anti hiljem üle turbatööstusele.
