Arbi järve imetajad

Imetajad on selgroogsed loomad, kelle silmapaistvamateks tunnusteks on karvkatte ja olemasolu ning järglaste toitmine piimaga. Tänapäeval on teada rohkem kui kuus tuhat liiki imetajaid, kes moodustava ühe inimestele kõige südamelähedasema osa looduse liigirikkusest.

Eestis on kohatud ligikaudu 70 imetajaliiki, kuid püsiasukaid on pisut üle 60. Eluviisilt on Eesti imetajate seas väga erinevaid loomi. On suuri kiskjaid, kes asustavad metsamassiive ja samas pisikesi närilisi, keda võib sageli kohata oma köögiski (näiteks koduhiir (Mus musculus)). Lisaks eelnevale on imetajaid, kes on eluviisilt poolveelised ning selliseid, kes lendavad.

Elva oma veekogude ja looduslähedase keskkonnaga on eluks sobiv mitmetele imetajaliikidele. Siin on kohatud ligikaudu 20 liiki imetajaid. Nende seas on nii väikekiskjaid nagu metsnugis (Martes martes) ja kärp (Mustela erminea), aga ka suuremaid loomi. Näiteks on Elva servaaladel kohatud karu (Ursus arctos), ilvest (Lynx lynx) ning põtra (Alces alces), sageli kohatavad on ka metskits (Capreolus capreolus) ning rebane (Vulpes vulpes). Veekogudega seotud imetajatest on Arbi järve ääres nähtud kobrast (Castor fiber), saarmast (Lultra lutra), mügri (Arvicola terrestris) ja erinevaid nahkhiiri.

Arbi järve ääres võib näha ka väikest ja vilgast kärpi. Foto: AdobeStock

Nahkhiired ehk käsitiivalised moodustavad tähelepanuväärse osa Eesti imetajafaunast. Nii nagu maailmaski, moodustavad need lendavad imetajad Eestis leitud imetajaliikidest umbkaudu viiendiku. Eestis on kindel kaheteistkümne nahkhiireliigi esinemine ning täpsustamist vajab kahe, senini veel Eestis silmaga nägemata, liigi staatus. Kindel on, et Eestis elavad põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii), suurvidevlane (Nyctalus noctula), pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus), pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus), pruun-suurkõrv (Plecotus auritus), hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus), tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), tõmmulendlane (Myotis brandtii), habelendlane (Myotis mystacinus) ja nattereri lendlane (Myotis nattereri). Helianalüüsi põhjal on võimalik, et Eestit asustavad ka euroopa-laikõrv (Barbastella barbastellus) ja väikevidevlane (Nyctalus leisleri). Kõik kaksteist meil kindlalt esinevat liiki kuuluvad looduskaitse alla.

Laias maailmas on väga erinevaid käsitiivaliste liike, seda nii suuruselt, eluviisilt kui toidult. Näiteks leidub maailmas käsitiivalisi, kes on taimtoidulised või toituvad kaladest, ja selliseidki, kelle toiduks on veri või konnad. Kõik Eestis leiduvad nahkhiired toituvad peamiselt putukatest, kuid vahel võib toidu hulka sattuda ka teisi lülijalgseid (näiteks ämblikke või koibikuid).

Nahkhiiri teistest imetajatest kõige rohkem eristav tunnus on võime lennata ning sellega kaasnevad tiivad. Nad on tõelised vigurlendajad, kes teevad õhus järske pöördeid, kiireid sukeldumisi ja tõuse ning oskavad ka paigal lennata. Lendamiseks on nahkhiirte sõrme- ja kämblaluud pikenenud ning nende vahele on kasvanud nahk, mida nimetatakse lennuseks. Saba ja tagajalgade vahel paikneb sabalennus. Eestis elavad nahkhiired on suhteliselt väikesed, kaaludes 10 grammi ringis. Lennuvõime tõttu on nad aga võrreldes teiste sama mõõtu imetajatega väga liikuvad, näiteks võib põhja-nahkhiire kodupiirkond ulatuda viie kilomeetrini päevasest varjepaigast.

Talve veedavad nahkhiired talveunes. Pildil on teistest suurem tiigilendlane ja tõmmulendlased. Foto: Rauno Kalda

Meie nahkhiirte aasta jaguneb kaheks – talvitusperioodiks ja aktiivsusperioodiks.  Talvitusperioodiks, mis kestab oktoobrist aprillini, langevad nahkhiired talveunne, mis võimaldab neil suvel ja sügisel kogutud rasvavarude abil terve talve toitumata üle elada. Sel perioodil vajavad nahkhiired rahu ja vaikust ning seetõttu on paljude koobaste ja maa-aluste käikude külastamine sellel ajal keelatud. Aktiivsusperiood on seevastu aeg, mil võime nahkhiiri mitmel pool öösiti lendamas kohata või maja seina vahel krabistamas kuulda.  Sel ajal toitutakse usinasti, kasvatatakse järglasi ja osadel liikidel toimub ka iga-aastane ränne talvituspaikade ja suviste elupaikade vahel. 

Kuigi nahkhiired on öise eluviisiga ja poevad päevaks hoonetes või puudes asuvatesse varjepaikadesse peitu, on nad tegelikult paljudest imetajatest lihtsamini vaadeldavad. Seda enam, et mitmed liigid kasutavad meelsasti inimeste elukohtade läheduses asuvaid elupaiku. Nad on hästi vaadeldavad ka seetõttu, et lennates ei pelga nahkhiired inimesi ning toituvad sageli pikka aega ühe koha peal tiirutades. Seetõttu on nahkhiirte lennukohti teades võimalik neid valgetel suveöödel hõlpsasti vaadelda. Võrreldes päevase eluviisiga on öisel eluviisil nahkhiirte jaoks mitmeid eeliseid. Näiteks on öösel röövlindudel neid keeruline püüda (seda suudavad vaid mõned kakud) ning ka putukatest toituvaid linde on öösel väga vähe. Seetõttu on kogu öine toidulaud nende päralt. 

Vahel võime nahkhiirtega kokku puutuda päise päevagi ajal. Enamasti seetõttu, et nende varjepaigad võivad paikneda ka inimeste poolt kasutusel olevates hoonetes. Nii juhtubki, et mõnikord satuvad loomad meile tuppa või mõni nahkhiir on päeval oma varjepaigast välja uitama sattunud. Ühte varjepaika võib vahel asustada suisa mitusada nahkhiirt ja eriti palju on neid seal suve teisel poolel kui kasvamas on nahkhiirepojad. Kuna nahkhiired pesa ei ehita nimetatakse niisugust kohta lihtsalt nahkhiirte poegimiskolooniaks. Poegade kasvatamiseks kogunevad emasloomad mai teisel poolel poegimiskolooniatesse ning seal sünnivad juunikuus nahkhiirepojad. Isasloomad elavad sellel ajal üksikult või moodustavad omaette koloonia. Poegasid sünnib nahkhiirtel väikese imetaja kohta tavatult vähe – igal isendil vaid üks või kaks. See-eest kasvavad nahkhiirepojad kiiresti ning 3-4 nädala vanuselt saavutavad nad juba lennuvõime ning on vanaloomadega pea ühte nägu. 

Kuna Eestis elavad nahkhiired toituvad putukatest, võime neid kõige sagedamini kohata paikades, kus on palju putukaid. Kuigi nahkhiireliikide eelistused elupaiga osas võivad olla erinevad, on neid üldreeglina kõige rohkem erinevates veekogude ja puudega seotud elupaikades, eriti sellistes, kus on olemas mõlemad. Seetõttu võib Eestis pea kõiki nahkhiireliike kohata parkides ja jõgede-järvede äärsetes puistutes. Kuigi liike võib kohata samades elupaikades, on nende saagi püüdmise viis siiski liigiti erinev. Näiteks vee- ja tiigilendlane lendavad enamasti madalal veepinna kohal, riivates aeg-ajalt veepinda, et sealt putukaid noppida. Põhja-nahkhiir lendab tavaliselt aga puistute servades mõne lagendiku kohal tehes aeg-ajalt sügavaid sukeldusi. Suurvidevlane aga lendab kõrgel lagealade või puulatvade kohal ning on silmaga tihti ka heleda taeva taustal raskesti märgatav.

Joonisel on pargi-nahkhiire sonogramm ehk helispekter. Hokikepi kujulised kriipsud tähistavad nahkhiire häälitsusi, punane joon näitab inimese kuulmisläve (16 kHz).

Öösel orienteerumiseks ja saagi püüdmiseks kasutavad nahkhiired ultraheli kajalokatsiooni, mis tähendab, et nad saavad ümbritsevast keskkonnast pildi sealt peegelduvate kajade abil. Kajade tekitamiseks toovad nahkhiired mitu korda sekundis kuuldavale lühikesi, kuid väga valjusid häälitsusi. Seejärel kuulavad, kui kiiresti ja millisel kujul need nendeni tagasi peegelduvad. Kajade abili saavad nahkhiired ümbritsevast detailse ülevaate – eristavad asjade kuju ja pinnatekstuuri, saavad aru objektide kaugusest ja nende paikemisest looma enda suhtes.

Pidevast kajalokatsiooni kasutamisest hoolimata, ei ole nahkhiiri vaadates midagi kuulda, sest kõik see toimub inimese kuuldeulatusest kõrgematel helisagedustel ehk ultrahelina. Sellest hoolimata on ultrahelide abil võimalik nahkhiirte kohta palju infot saada. See on võimalik kui ultraheli nahkhiiredetektori abil inimesele kuuldavaks muundada. Erinevad liigid kasutavad kajalokatsiooniks erineva rütmi ja sagedusega häälitsusi. Seda seetõttu, et ümbritseva tajumiseks ja putukate püüdmiseks kõige sobivam heli-impulss on olenevalt saakputukast ja lennukohast erinev. Näieks lagedal alal lendav suurvidevlane teeb häält sagedusel 20 kHz ning tema häälitsuse rütm on aeglane, sest lagedal lennates on takistusi vähe. Puuokstele lähedal lendava tõmmulendlase kajalokatsiooni rütm on aga väga kiire, sest iga hetk võib mõni oks teele sattuda. Seeläbi oskab harjutanud kõrv teha selgeks, milline liik lendas.

Arbi järve piirkonnas on lendamas kohatud kolme nahkhiireliiki – põhja-nahkhiirt, veelendlast ja suurvidevlast. Lisaks on Elva paisjärvel teada ka tiigilendlane. Põhja-nahkhiir ja veelendlane on Eesti ühed levinumad nahkhiireliigid ning sobivates elupaikades võib neid kohata pea kõikjal. Suurvidevlane on aga haruldasem, levinud paiguti ning eelistab veekoguderohkeid piirkondi, kus leidub ka puistuid. Kolme liiki on teineteisest võimalik eristada ka silmaga, eriti lihtne on see veelendlase puhul. Veelendlane on suhteliselt väike ja lendab tavaliselt mõne sentimeetri kõrgusel veepinna kohal aeg-ajalt seda putukate püüdmiseks riivates. Sarnaselt lendab meie nahkhiirtest veel vaid tiigilendlane, kes on kasvult aga suurem ja lendab tavaliselt ka natuke veepinnast kõrgemal. 

 

Teksti autor: Oliver Kalda

Tunnuspilt: Ragnar Vutt