Linnuhuvilised on Arbi järve ümbruses kohanud enam kui 100 erinevat linnuliiki. Seega loomulikult kõik nad infostendile ei mahu. Allpool veel mõned põnevad liigid, kellega siinkandis kohtuda võib:
Kui vaadata kõrvale parkmetsa suunas, siis nii hilissügisel, talvel kui kevadel hüppavad lärmakate salkadena oksalt oksale väikesed pikasabalised lumivalged pallikesed – sabatihased. Külma talve puhul rändavad nad veel edasi kaugemale lõuna ja lääne poole. Sabatihased on Eesti ühed kaunimad linnud ja erilised, kuna on nö klassikaliste tihaste veidi kaugemad sugulased. Seepärast kuuluvad nad ka omaette sugukonda nimega sabatihaslased Aegithalidae. Pesa ehitavad sabatihased puuvõrasse, rohukõrtest ja samblast ehitatud ovaalse kujuga pesa on kinnine, vaid väikese allapoole avaneva lennuavaga. Sabatihastega kohtumine on linnuhuvilisele seda erilisem, et söögimajasid need linnud, erinevalt teistest tihastest, ei külasta.
Ka sinitihased pesitsevad nii aedades kui metsapargis, aga sügisel ja talvel tulevad sageli toituma ka roostikku. Talve teises pooles õhtuti jalutades on kuulda paaritumiseks valmistuvate kodukakkude huikeid.
Talve teises pooles on õhtuti jalutades kuulda paaritumiseks valmistuvate kodukakkude huikeid – samuti märk lähenevast kevadest.
Hiliskevadisel ajal mändide vahel ringi jalutades tasub vaadata, ega männitüve õõnsusest ei piilu välja suur-kirjurähni pojad. Suur kirjurähn on Eesti enamlevinud rähniliik – pesaõõnsuse peiteldab tugev lind valmis vaid nädalaga. Suur-kirjurähn on kõigesööja – peamiseks toiduks on tal putukad ja nende vastsed, kuid ei ütle ära ka väiksemate lindude munadest ja lausa pesapoegadest. Talviti kohtab teda sageli ka söögimajades pekiga maiustamas. Pesarüüstajana võib ta värvuliste pesaõõnsuste või pesakastide avausi ka suuremaks raiuda – see on ka üheks põhjuseks, miks väikestele lindudele valmistatud pesakasti ava liiga suur olla ei tohi. Meelsasti toitub suur-kirjurähn ka käbiseemnetest, puhastades nii süsteemselt terveid käbisid oma puudel asuvates “sepikodades” – paikades, kuhu on hea käbi söömiseks torgata ja mida tunneb ära puu all asuva tühjaks toksitud käbihunniku järgi.
Metsaste kallaste mändide vahelt võib vilksatada musträhn, kuid tõenäolisemalt kuulete vaid tema hüüdeid.
Kühmnokk-luiged on seni pesitsenud vaid Verevi järvel, kuid vahel tulevad nad ka Arbi järvele toituma. Järve külastavad toiduotsingul ka naerukajakad ja jõgitiirud.
Üheks kevadekuulutajaks nii Elva jõel kui järvedel on kindlasti sõtkas. Sõtkapaarid ilmuvad tavaliselt kevadise suurvee ajal ja on kergesti eristatavad – isaslinnu valge põselaik mustal peal on kaugelt äratuntav. Erinevalt paljudest teistest partidest on sõtkas valdavalt loomtoiduline. Hea sukeldujana on tema menüüs näiteks väikesed kalad, veeputukad ja nende vastsed, limused ning vähilaadsed. Sõtka pesa on puuõõnsuses, vahest harva ka maapinnal, ning ajaloost on teada komme käia sõtka pesast toiduks mune korjamas.
Arbi järv moodustab linnustiku toitumisalana terviku naabruses asuva Verevi järvega – nii lendavadki järvedega seotud linnud toiduotsingutel kindlasti laiemalt kui vaid enda kodujärve piires.
Teksti autor: Randel Kreitsberg
