Arbi järve taimed

Üks põhjustest, miks Arbi järve ümbruses kasvab nii palju erinevaid taimeliike, on erinevate tingimustega kasvukohad. Mitmekesine maastik pakub kasvukohta paljudele erinevatele taimedele. Mõned taimed eelistavad niiskemat pinnast, teised kuivemat, osa liikidest eelistavad kasvada päikese käes, osad aga tunnevad end paremini varjus. Mitmekesine taimestik toob endaga kaasa ka muu elurikkuse – taimed pakuvad elupaika ja toitu mitmetele putukatele, lindudele, kaladele ja imetajatele. Taimedel on suur roll elukeskkonna kujundamisel ning mida mitmekesisem on taimestik, seda jätkusuutlikum on see elupaik ka tulevikus. 

Üheks silmapaistvamaks veetaimeks on kindlasti vesiroos. Arbi järves kasvab nii valget (Nymphaea alba) kui väikest vesiroosi (Nymphaea candida), kes võivad ka omavahel hübriide moodustada. Vesiroosidel on ujulehed ja pilkupüüdvad valged õied, mida võib siiski vaid kaugelt imetleda, sest vesiroosid on Eestis III kaitsekategooria taimed ja neid korjata ei tohi. Vesiroos võib kasvada isegi kuni 3 m sügavusel vees ja on selliseks eluks üpris hästi kohastunud. Kuna veekogu põhjasettes on vähe hapnikku või see puudub, jõuab vesirooside (ja ka vesikuppude) põhja kinnitunud roomavatesse võsudesse (risoomidesse) hapnik lehtede ja varte kaudu. Veel ühe kohastumusena on vesirooside seemnetel kleepuv kate, mis võib kinni jääda näiteks lindude sulestiku külge ja nii võivad need levida teistesse veekogudesse.

Valge vesiroos. Foto: AdobeStock.

Arbi järves kasvab vesiroosi kõrval ka iseloomulik veetaim kollane vesikupp (Nuphar lutea). Kuigi vesiroos ja vesikupp on õite järgi kergesti eristatavad, on ka õitsemise välisel ajal võimalik neil vahet teha lehtede järgi. Üks võimalustest on vaadata leheroodusid: vesikupu leheroodude harud ulatuvad kahveljalt leheservani välja. Vesiroosi leheroodude harud aga liituvad servas omavahel. Vesikupul on, erinevalt vesiroosist, põhja lähedal õrnad, peaaegu läbipaistva labaga veesisesed lehed.

Järve kallastel võib kohata hundinuia. Hundinuiasid on Eestis kahte liiki: laialehine ning ahtalehine. Arbi kallastel leidub levinum liik – laialehine hundinui (Typha latifolia). Hundinuiad on kergesti äratuntavad, neid teiste taimedega kergesti segi ei aja. Hundinuiade emasõied moodustavad tiheda pruuni tõlviku, mis on nuia kujuga. Isasõied moodustavad samuti eraldi nuia veidi kõrgemal emasõitest, kuid see on palju kitsam ja peale tolmlemist vähemärgatav. Hundinuiad on inimesele mitmel viisil kasulikud – nende risoomid sisaldavad palju tärklist, mistõttu saab seda ära kasutada toidu valmistamisel. Seemnete lendkarvad moodustavad vatitaolise materjali, mida on kasutatud soojustuses. Siiski ei tasu hundinuiasid arutult ja suures koguses üles tirida.

Laialehine hundinui. Emasõied moodustavad õisiku alumise ja tumedama ning tihkema osa, isasõied aga õisiku ülemise ja peenema ning heledama osa. Foto: AdobeStock

Huvitav taim on ka konnaosi (Equisetum fluviatile). Tegu on sõnajalgtaimega, mis kasvab veekogude kallastel ja kohati ka vees. Esmapilgul võib tunduda, et konnaosjal on lehed, kuid tegelikult on tegu hoopis okstega, mis kinnituvad varrele ringidena. Kuid mõnikord, näiteks kui osi kasvab vees, võivad oksad üldsegi puududa. Taim kasvab u 40-140 cm kõrguseks. Erinevalt teistest osjadest on konnaosja vars katsudes sile.

Arbi järve kallastel kasvab omajagu pilliroogu. Harilik pilliroog (Phragmites australis) on levinud peaaegu üle terve maakera, teisisõnu on tegu kosmopoliitse liigiga. Kiire kasvu ja levimisega võib ta kergesti hakata domineerima ja vähendada teiste taimede liigirikkust. Samas pakub pilliroog osadele lindudele ja loomadele elupaika, pesaehitusmaterjali ja toitu. Pilliroo domineerimist aitab ohjata regulaarne niitmine. 

Kevadeti võib järve ümbruses näha erekollaseid laike — hariliku varsakabja (Caltha palustris) õiekogumikke. Varsakabi kasvab tavaliselt niiskematel aladel, vahel võib kevadel isegi terve kraav olla kollast varsakabja ilu täis. See on 15-40 cm kõrgune taim, mille õied on just sellise klassikalise kujuga, mis esmalt pähe tuleb, kui mõelda lilleõiele. Varsakabja lehed on tumerohelised, läikivad ja südajad või neerjad. Oma nime ongi ta saanud just lehekuju järgi, mis meenutab varsa kapja.

Harilik varsakabi. Foto: Iris Reinula.

Naba-arnikas, angerpüdse, angerpüks, risthammas, tuulerohi. Just nii on rahvasuu kutsunud harilikku angervaksa (Filipendula ulmaria), keda Arbi järve kaldal ohtralt leidub. Angervaks kuulub roosõieliste sugukonda ning eelistab kasvada niisketes kasvukohtades. Kasvab umbes 60-150 cm kõrguseks ning on sulglehtedega. Taim õitseb juunis-juulis. Õied on üsna väikesed ja valged ning koondunud õisikusse.  Angervaksa seemned on keerdunud ja sisaldavad palju õhku, mis aitab neil voolava vee abil levida. Kogu taim, aga eriti õied, lõhnavad meeldivalt, neist saab teha maitsvat siirupit ja teed ning lisaks on angervaks ka hea meetaim. Angervaks on samuti hea ravimtaim, tema ürt on antibakteriaalse toimega, niiöelda looduslik aspiriin, aitab kaotada liigestest põletiku ja valu. Lisaks alandab palavikku, paneb higistama ning soodustab und. 

Harilik angervaks. Foto: Iris Reinula.

Arbi järve ümbruse kuivemates kohtades leidub ka paar võõrliiki – väikeseõiene lemmalts (Impatiens parviflora) ja kanada kuldvits (Solidago canadensis). Võõrliigid on inimese tõttu (nii tahtlikult kui kogemata) uude kohta levinud liigid, mis pole seal looduslikult varem kasvanud. Mõned võõrliigid võivad muutuda ka invasiivseks. See tähendab, et nad võtavad üle looduslike liikide elupaiku ja tõrjuvad nad välja. Sellised liigid võtavad vahel üle suuri alasid. Ka Arbi järve ümbruses võib näha, et väikeseõiene lemmalts kasvab kohati päris suurtel aladel. Kanada kuldvits veel nii suurt ala üle võtta jõudnud ei ole ja kasvab pigem puhmastena, kuid kui sellistel võõrliikidel levida lastakse, võib ajapikku muu taimestik kaduda ja sellega koos ka muu elurikkus nagu putukad või mullaelustik. Ka ei tohiks invasiivseid võõrliike oma aias kasvatada, isegi kui oma aia piires suudate neid ohjes hoida.

Kanada kuldvits. Foto: AdobeStock

Väikeseõiene lemmalts. Foto: AdobeStock

Veel leidub Arbi äärses võsastumata soos kaitsealuseid käpalisi (täpsemalt järveäärse madalsoo loodusväärtuse tahvlil; nr 5) ja järve kallastel on ohtralt tarnu (meie oma Pokumaa tahvel; nr 2). Järve põhjakaldal on metsasem ala, kus võib kohata erinevaid metsataimi ja puid (puud Arbi järve ääres tahvel; nr 6). Järve ümbruses on mitmeid liike, mis taluvad tugevamat inimmõju ja on nii inimestele ka rohkem tuntud. Nendeks on näiteks teelehed, ristikud, valge iminõges, harilik käbihein ja mitmed teised.

Need on ainult mõned näited Arbi järve ümbruses kasvavatest taimedest, kuid siin on veel mitmeid tähelepanuväärseid taimi. Kui Sinus tärkas tõsisem taimehuvi ja soovid ka ise ümbruses olevaid taimi tuvastada ning nende kohta juurde lugeda, soovitame alustuseks Toomas Kuke kirjutatud “Eesti taimede kukeaabitsat”, mille abil saad huvipakkuvatele taimedele nimed külge panna ja ehk ka midagi põnevat teada saada.

 

Teksti autorid: Iris Reinula ja Marianne Kaldra

Tunnuspilt: Ragnar Vutt