Meie oma Pokumaa

Pokumaid moodustavad tarnad on tihti oma kasvukohas kõige arvukamad ja domineerivamad liigid. Just need liigid kujundavad palju ümbritsevat elukeskkonda, kuigi seda võivad teha ka pokusid mitte moodustavad tarnad ja ka teised taimed. Näiteks kuusikus on dominandiks kuusk. Sarnaselt kuusele pakuvad pokumättad oma kasvukohas elupaiku ning on toiduks paljudele loomadele. Nii ongi mättad pokumaal justkui puud metsas. Madal- ja siirdesoodes võivad tarnad ka turvast moodustada. Just nagu Edgar Valter Pokuraamatus pokusid kirjeldab, on pokud alati elanud lodus varbad vees ja üksteisele nii lähedal, et saab mõnusalt juttu puhuda. Kuigi suurem osa tarnadest kasvab niisketes kasvukohtades, ei moodusta kõik neist mättaid. Mõned liigid kasvavad hoopis hõredamalt ja kaugemalt võib tunduda, et seal on ühtlane “hein”.

Tarnamättad ehk pokud. Foto: Edgar Karofeld. 

Tarnade uurimine on lausa nii põnev, et on olemas eraldi teadusharu – karikoloogia. Esimesed viited tarnade uurimisele pärinevad juba 300-400 aastast eKr. Tarnu võib uurida väga mitme erineva nurga alt. Kuna tarnu on palju, võtab palju aega juba nende liikide eristamine ja tunnuste uurimine. Praeguseks on maailmas leitud umbes 2000 liiki. Täpsem liikide arv on pidevas muutuses, sest teadmiste lisandudes eristatakse näiteks ühest liigist kaks või vastupidi, pannakse ühe liigi alla varasemalt eri liikideks peetud tarnad. Uurida saab aga ka näiteks tarnade suhteid teiste eluslooduse liikidega, levimist, liigisisest varieeruvust, nende kasvukohaeelistusi, hakkamasaamist eri tingimustes ja palju muud. 

Alustavale botaanikule on tarnade eristamine paras peavalu. Neid on palju ning esmapilgul on nad kõik üsna sarnased. Tarnade määramiseks tasub ära õppida olulisemad tunnused, mille abil tarnu eristada. Allpool ongi kirjeldatud õite ning lehetuppede tunnuseid, mis aitavad tarnu eristada. Neid tunnuseid on aga veel. Olulisi eristustunnusi teades on võimalik täpse silma ning määraja abiga tarnaliigid siiski kindlaks teha ja kuigi see võib olla kohati keeruline, on õige liigini jõudmise rõõm seda suurem.

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tarnadel õisi ei ole, on neil tegelikult olemas väga omapärased õied. Kuna tarnad levitavad oma õietolmu tuule abil, ei ole neil otstarbekas omada suuri ja pilkupüüdvaid õisi. Selliseid õisi on vaja taimedel, keda tolmeldavad putukad või linnud. Tarnadel on aga üsna silmapaistmatud õied, millel on paljud osad aja jooksul kadunud või muutunud väga silmapaistmatuks. Tähelepanelikult vaadates võid need pokude küljest üles leida. Paljudel tarnadel on eraldi isas- ja emasõied. Isasõies on alles vaid tolmukad ja katteleht. Emasõies on emakad, katteleht ning emakaid ümbritsev moodustis – põisik. Põisik on tarnade eristamisel väga oluline tunnus. Õied on tarnadel koondunud kokku kogumikeks, mida kutsutakse pähikuteks. Tihti on emas- ja isasõied eraldi pähikutes. Pähikud kokku aga moodustavad õisiku. 

Ka tarnade varred on üsna omapärased. Neid katsudes tunduvad varred olevat kolmekandilised. See on pea kõigi lõikheinaliste sugukonda kuuluvate taimede ühine tunnus. Tarnade lehtede servad on tihti karedad ja lõikavad sõrmed katki. Rahvasuus ongi tarnu ka lõikheinadeks või lihtsalt heinaks kutsutud. Siit on tulnud ka sugukonna nimetus. 

Tarna varre ristlõige. Kujundas: Piret Vutt.

Oluline eristustunnus tarnadel on alumiste lehetuppede värvus ja erinevate kiudude olemasolu. Alumised lehetuped on tihti poolenisti maa sees ja kohe neid ei näegi. Botaanikud tirivad vahel määramiseks tarnatuti välja, kuid niisama seda teha ei tasu. Ettevaatlikult uurides võib lehetuppi ka kasvaval tarnal näha. Alumistel lehetuppedel on tihti poolenisti kõdunenud lehtedest alles jäänud kiud. Neid on kahte erinevat tüüpi: liht- ja võrkkiud. Siiski ei ole neid alati näha ning kui kindel ei ole, tasub vaadata mitut taime. 

Kõige tuntum mättaid moodustav tarn on mätastarn (Carex cespitosa), mida võib kohata ka siinsel väiksel pokumaal. Mätastarn on levinud pea üle Eesti, vaid saartel kasvab seda vähem. Mätastarn võib kasvada umbes 30-80 cm kõrguseks. Liigi isas- ja emasõied asuvad eraldi kogumikes, mida kutsutakse pähikuteks. Mätastarn õitseb mais ja viljub juunis-juulis. Alumised lehetuped on mustjaspunased ja läikivad ning esinevad võrkkiud. Leht on kahekurruline, mis tähendab, et lehte ristlõikes vaadates moodustab see justkui lihtsalt joonistatud linnu või M tähe. Huvitav on veel teada, et mätastarna (ja mõnede teiste tarnade) juured kasvavad vahel hoopis vertikaalselt ülespoole ja neil on rakkude vahel rohkem ruumi, mis on täidetud õhuga. See aitab paremini taluda üleujutusi.

Mätastarn. Foto: AdobeStock.

Tarnahuvilised saavad tarnade kohta lisa lugeda 2016. aastal eesti keeles “Eesti elurikkuse” sarjas ilmunud tarnaraamatust “Tarnad – The genus Carex L. in Estonia”, mille autorid on Mare Toom, Jaan Liira ja Thea Kull.

 

Teksti autorid: Iris Reinula ja Marianne Kaldra

Tunnuspilt: Ragnar Vutt