Väike Väerada on kolme kilomeetri pikkune mitmekülgne matkarada, mis ühendab looduse, tervise, spordi, kunsti ja pärimuse. Usutakse, et teatud paigad omavad ebatavalist tervendavat mõju nii inimese vaimsele kui ka füüsilisele tervisele.
Rada kaunistavad Eesti muinasjuttude teemalised puuskulptuurid, mis moodustavad omanäolise vabaõhugalerii. Atraktiivsed kujud tähistavad raja tähtsamaid punkte ning pakuvad praktilisi lahendusi teeviitade ja istumispaikadena.
Eesti muinasjutud on teadlikult valitud, et juhtida tähelepanu meie rahvapärimusele ja näidata eestlasi rahvana, kes on osanud muistsetest aegadest tänapäevani puidust ja metsast lugu pidada. Aluseks on päris paljud Eesti rahva ennemustsete juttude tegelased, aga tegelasi on ka teiste kirjanike kogumikest – Jakobsoni, Kunderi, Eiseni ja teistegi sulest.
Raja idee autoriks võib pidada kohalikke tervise- ja loodusõppe edendajaid, eesotsas Ph.D Reet Priimaniga. Kujunduse eest seisid hea Elva kunstnikud Anni Käärst ja Mariina Tiidor. Skulptuurid valmisid koostöös Eesti tuntumate puukujuritega.
Skulptuurid rajal on algusega võrreldes mõnevõrra muutunud, sest eks loodus ütleb ka oma sõna sekka. Küll tahab seeneriik omale elukohta otsida, küll kipuvad sipelgad sisse kolima. Osa skulptuure on tulnud seetõttu ka välja vahetada.
Parima matkakogemuse saamiseks, alusta oma matka Elva raudteejaamast.
Tekst: Anni Käärst, Annye Rooväli-Ingi
1. ILMAPUU
Esimene skulptuur on härjapõlvlasega suunaviit, mis näitab teed ja lõpp-punkti, Tartumaa Tervisespordikeskusse, kus on Härjapõlvlaste kaitseala.
2. KAAREN
Rajal on mitmeid linde, kes töötavad ka suunaviitadena – sinna poole, kuhu lind lendab, läheb rada edasi. Linnud on meie muinasjuttudes olnud infokandjatena alati tähtsal kohal, see on nii ka meie rajal. Esimene lind matkarajal on Kaaren.
Ronk on eesti rahvapärimuses olnud väga tähenduslik ja mitmetahuline lind: tark, püha ja hirmuäratav. Ronka peeti isegi targemaks kui inimest. Ronk on sageli ka teadjamehe või nõia kaaslane.
3. KÕU
Loodusvaimud Kõu ja Pikker vastutavad äikseilmade, välkude ja mürinate eest ning toovad põuailmadesse värskendavat vihma. Kõu on äike ja torm, Pikker on välk.
Kõu ja Pikker on tihti koos tegutsemas, aga vahel ka tülis. Nad võitlevad või vaidlevad, kuidas ja millal tormi ja äikest teha. Nende jõud ja vägi mõjutavad ilmastikku, ning äike ja välk esinevad alati koos!
Kõu on tihti tugev ja valju, Pikker aga kiire ja terav. Nende koostöö või konflikt toob ilmale äikese ja valguse.
Muinasjutu õpetus on see, et loodusjõud on võimsad ja vahel ettearvamatud, ning nende vahel valitseb tasakaal ja koostöö, mis mõjutab kogu maailma.
4. PIKKER
Loodusvaimud Kõu ja Pikker vastutavad äikseilmade, välkude ja mürinate eest ning toovad põuailmadesse värskendavat vihma. Kõu on äike ja torm ning Pikker on välk.
Kõu ja Pikker on tihti koos tegutsemas, aga vahel ka tülis. Nad võitlevad või vaidlevad, kuidas ja millal tormi ja äikest teha.
Lugu kirjeldab, kuidas nende jõud ja vägi ilmastikku mõjutavad ning miks äike ja välk tulevad koos. Kõu on tihti tugev ja valju, Pikker aga kiire ja terav. Nende koostöö või konflikt toob ilmale äikese ja valguse.
Muinasjutu õpetus on, et loodusjõud on võimsad ja vahel ettearvamatud, ning nende vahel valitseb tasakaal ja koostöö, mis mõjutab kogu maailma.
5. ÖÖBIK JA VASKUSS
Kord elasid ööbik ja vaskuss teineteisega rahus ja ühel meelel ühes majas. Nii ööbik kui vaskuss olid ühe silmaga. Ühel päeval kutsuti ööbik pulma. Ta ütles vaskussile: “Mind on pulma kutsutud. Ma ei tahaks ennast seal ühe silmaga näidata. Ole nõnda hea, laena mulle oma silm teiseks. Homme toon tagasi.” Vaskuss tegi tema palvet mööda. Teisel hommikul tuli ööbik jälle tagasi. Aga ta oli aru saanud, et kahe silmaga on parem mõlemile poole vaadata kui ühega.
Vaskuss küsis oma silma kätte, aga ööbik ei andnud mitte. Siis ähvardas vaskuss ööbikule kätte maksta. Ööbik ütles: “Mina ehitan oma pesa kõrgesse pärna otsa, sinna üles kõrgesse, kust sa mind ei leia.”
Sest ajast on ööbikutel kaks silma, aga vaskussidel mitte ühte ainustki. Ja kus ööbikute pesad puu otsas on, seal pidid ka vaskussid põõsa all olema ja püüdma üles ronida. Kui nad pesad leiavad, siis puurivad munadele augud sisse ja imevad tühjaks.
6. TARK MEES TASKUS
Tark mees taskus on Eesti rahva ennemuistsete juttude lugu rändurist, kes hädasolijat aitas ning tänu sellele läks käima sündmuste ahel, kus päästeti mitmeid printsesse, kuri nõid sai karistuse ja lõpuks toodi nõiduse kattevarju alt maailma tagasi terve kuningriik.
Skulptuur asub ise 7 tee ristis (vaata, kas märkad), mis muinasjutumaailmas oleks kindlasti äärmiselt maagiline paik. Targa mehe juurde pingile võib alati tulla, aga eriti siis, kui on mõni küsimus, mis vajaks tarka nõuannet. Küllap see siin kõrva sosistatakse.
7. LIND
Järgmiseks on teenäitaja lind, kes näitab, et ristuvast seitsmest rajast, on õige tee valitud!
A. Jakobsoni “Imelind” räägib kurjast kütist, kes jaaniööl kohtab metsas imelindu. Kuigi ta tulistab lindu korduvalt, ei suuda ta seda tabada. Hiljem segab lind korduvalt kütijahti, meelitades teised linnud eemale. Kui kütt lõpuks näiliselt linnu maha laseb, osutub see petteks ning linnu asemel on puu otsas kaks vihta. Metsataat ilmub ja karistab meest, määrates talle needuse, mille tõttu tema püss enam kunagi märki ei taba.
8. VANAPAGAN
Meie muinasjuttudes on Vanapagan olnud justkui mõnevõrra pahatahtlik, aga rumalavõitu naabrimees, keda tegelikult väga karta ei tasu. Eesti muinasjutud pole kaugeltki nii hirmsad, kui kasvõi tänapäevased õudusfilmid.
Skulptuur mõõtmistulemuste alusel paigutatud rajal elutegevuseks mõnevõrra ebasoodsasse paika, liiga pikalt ei tasuks siia seisma jääda.
9. KUUVALGEL VIHTLEVAD NEITSID
Kuuvalgel vihtlevad neitsid on seevastu äärmiselt mõnusas kohas, kus võiks ennast rõõmuga sirutada ja paar venitusharjutust teha. Muinasjutt pärineb F.R. Kreutzvaldi sulest ning räägib igatsusest imede ja millegi enneolematu järgi. Loos kõlab ka hoiatus, et mitte kõik tahtmised ei ole alati tervislikud.
10. ILMALIND
Ilmalind on ainuke skulptuur, mille aluseks ei ole mitte muinasjutt, vaid laul. Väga vana ja kõigile Soome-Ugri rahvastele ühine laul maailma loomisest. Algul oli vesi. Vee kohal lendas lind. Lind sukeldus ja tõi vee alt välja tüki muda ehk maad. See hakkas kasvama ja laienema, nii tekkis maa, millel me praegu elame ja oleme.
11. KAVAL ANTS
Kaval Ants on kaasaegsematest muinasjuttudest tuttav kaval tegelane, kes alati Vanapaganast võitu sai. Kes neid jutte aga mäletab, see teab, et Kaval Ants ei olnud mitte hea südamega inimene, seega paigutasime me ta mõnevõrra kehvemasse kohta.
12. SUUR KARU
Nüüd jõuame loomamuinasjuttude tsüklisse. Loomamuinasjutud kuuluvad vanematesse, lausa tuhandeid aastaid vanadesse jutulõimedesse, mis on paljudel rahvastel ühised, sest pärinevad mitme rahvaste rändamise aja tagant. Karu on meie lugudes olnud alati mõnevõrra juhm, aga pigem ikkagi kurjapoolne tegelane, veidi Vanapagana sarnane. Jõudu on, aga mõistust mitte nii palju.
13. KAVAL REBANE
Rebane on seevastu kavaluse etalon. Lugu sellest, kuidas rebane talumehelt kalad välja pettis ning seejärel hundi jääauku saba külmutama juhatas, on tuntud üle terve põhjapoolkera – seda lugu peavad enda omaks kõik rahvad kuni Jaapanini välja. Meie lugu siin rajal lõpeb paremini, kui muinasjutus – meil on siin õnnelik ja väga hästi toitunud hunt, kes sai kalad kätte.
14. HUNT PÜÜAB KALA
Õpelik lugu sellest, kuidas ahnus ja lihtsate lahenduste otsimine võivad viia ohtlike tulemusteni, eriti kui ei mõelda tagajärgedele.
Lugu räägib hundist, kes tahab talvel jääaugust kala püüda. Rebane õpetab hundile, et saba tuleb jääauku pista ja seda liigutada ei tohi. Hunt ei kuula ja saba jääb jää külge kinni. Kui inimesed tulevad, jääb hunt hädas ja kaotab saba.
15. KALA
Paisjärve ujumiskoha juures on kala skulptuur, see kala kuulub Vetevana karja.
“Kaluri kimbatus” räägib mehest, kes läheb jaanipäeva hommikul kalale. Ta püüab õngega mitmeid kalu, kuni saab suure haugi, kellel on imelik viltune saba. Kui rohkem saaki ei tule, hakkab ta paadiga koju sõudma, aga ei jõua kaldale, sest paat ei liigu.
Mees on väsinud ja kuuleb veest kummalisi hääli, mis kutsuvad nagu karja. Ta viskab kala vetta tagasi ja pärast seda sai paat kergesti kaldale sõita.
16. VETEVANA
Vetevana ise on sätitud seisma kõige ilusama vaatega kohta – ta vaatab oma imekauneid valdusi üle ning igatsev pilk on suunatud Vaikse järve suunas, kus Väike Väerada möödub tema kaunist kaasast.
Vetevana on veevaim, kes valvab ja kaitseb veevara ning looduse tasakaalu. Ta on võimeline abi andma ja heategusid tegema, kuid ootab vastu ka austust ja korralikke käitumisreegleid.
17. METSAEMA-METSAISA
Nüüd oleme jõudnud linnast välja – linna piir oli keset Paisjärve ja silda ületades jõudsime päris maale – endise Rõngu valla aladele. Siin ootab meid Metsaisa, kes on kenasti kaenlasse võtnud Metsaema ning nende valvsa pilgu all on kõik metsas olijad. Nii Metsaisa-ema kui ka Vetevana kuuluvad loodusvaimude hulka.
18. KOTKAS
Raja ääres puude vahel ripub kotkas. See skulptuur on kunstniku nägemus kotka lennust.
Lugu “Kolm kuninga tütart” räägib kolmest kuninga tütrest, kes lähevad katsele või seiklusele, et tõestada oma tarkust, vaprust või head südant. Tavaliselt seisavad nad silmitsi raskuste, ülesannete või proovikividega, mida nad peavad üheskoos või iseseisvalt lahendama.
Lugu toob esile tütarde erinevad iseloomuomadused ja oskused ning õpetab, et tarkus, julgus ja heatahtlikkus viivad edu ja õnneni. Tavaliselt lõpeb jutt õnnelikult, kus tütred saavad au ja tunnustuse ning mõnikord ka härrasmehe või kuningriigi päranduse.
19. VAENELAPS
Vaenelaps on üks meie muinasjuttude paremini tuntud tegelasi. Näiteks Tuhkatriinu lugugi on ju vaeselapse lugu. Siin on hea võrrelda aja ja kommete muutumist – meie meditsiin on nii tohutu palju arenenud ja ka ilukaanonid palju muutunud – veel 100 aastat tagasi peeti kauniks naist, kes silmanähtavalt tugev oli ja talutööd teha jaksas. Saledus ei olnud moes, pigem püüti näiteks sääri võimalikult jämedana näidata, nagu muuseumis olevatest ülilaiade säärtega naistesukkadest näha on. Põhk ja sammal olid suka sees abiks, kui sääred liiga nõrgad välja paistsid. Ka laiad puusad ja ümarad käsivarred olid ilusa tüdruku tunnuseks. Muutunud on ka see, kui palju on naistel ja tüdrukutel sõnaõigust. Muinasjutus oli vaenelaps hea laps, kes kunagi vastu ei hakanud, kui talle ka liiga tehti. Õnneks tänapäeval peetakse täiesti normaalseks, et ka naisterahvas enda eest seista tohib.
20. KARJAPOISS
Karjapoiss on olnud alati atsakas tüüp, kel julgust ja nupukust jagub ning kes tänu sellele lõpuks kuningakski saab. Tänapäeva kiires elutempos võiks tuletada meelde töö ja puhkeaja seadust, sest hoolimata töökusest on karjapoiss osanud alati ka puhkuseks aega leida. Mõnusalt lebada, pilli mängida ja mööduvaid pilvi imetleda on teinekord lausa hädavajalik.
21. VIRVATULUKE
Virvatuluke on loodusvaim, kes on mõnikord lihtsalt sohu eksitaja, aga tihtipeale märgib paika, kuhu on maetud varandus. Meie virvatuluke istub oma paja otsas ja valvab meie varandust – metsa, järvi, puhast õhku ja kõike seda elurikkust, mis siin leida võib.
22. JAAGUP TÜSSAB SURMA
Kuidas Jaagup tüssas surma on Kunderi sulest üks sügavamõttelisemaid muinasjutte. Käesoleva loo juures on eriline see, kuidas Jaagup peale 300 aastat elu ja kahte korda elu pikemaks kauplemist/tüssamist siiski surmaga ära lepib ja ilma igasuguse konfliktita, eit käevangus, loojangu poole astub. Lugu lõpeb ju nii, et Jaagup Surmale ütleb: Tere, vana sõber, ega sa mu peale pahane ei ole, et ma sind nõndaviisi tüssasin? Ja Surm vastab: Ei, kus ma saan su peale kuri olla, ma ju käin ka mööda ilma ja näen, kui ilus elu on!
Surma ehk siis elu lõplikkuse teadvustamine on see, mis annab elule üldse mõtte. Kui me elaksime miljard aastat, siis oleks iga üksik päev tühine.
23. SEENEKUNINGAS
Seenekuninga juures on huvitav mõelda, kui oluline on seeneriik meie maailmas tegelikult. Kõik parasvöötme mets, loodus on eranditult sümbioosis seentega. Ilma seeneriigita oleks meie loodus väga-väga teistsugune. Aga ka inimkultuuri juures on seeneriik järjest suurema tähtsusega! Meditsiinis on meil ju penitsilliin, mis on olnud suur murrang, kuni tänapäevaste tehnoloogiliste arenguteni välja. Järgnevatel aastatel ja -kümnetel hakkame järjest rohkem kuulma seentest, sööma seentest valmistatud liha, elama seentest valmistatud ehitusmaterjalidest ehitatud majades, küllap pole eluvaldkonda, kus seened ei tee võidukäiku.
24. KÜLMAKOLLU
Külmakollu ehk külmataat on loodusvaim, kes toob meile talve. See paik siin tundub alati veidi jahedam, kui ülejäänud rada.
Jänese ja külmataadi lugu räägib jänesest, kes satub külma ja jäise ilma kätte. Ta kohtub Külmataadiga, kes on talve ja külma sümbol. Külmataat ähvardab jänest külmaga, kuid jänes on leidlik ja kasutab oma nutikust, et külmataati petta ja ellu jääda.
Muinasjutt õpetab, et tarkus ja leidlikkus aitavad raskustes hakkama saada ning vastupanu karmidele tingimustele võib viia päästmiseni.
25. KANA
“Kana ja Prussakas” loost saame teada, kuidas kana kohtas toas tigedat prussakat, kes teda minema tahtis ajada ning olla ise peremees. Lõpuks pistis kana kiidukukest prussaka nahka.
26. REHEPAPP JA HALLTÕBI
Kanast edasi kohtume Rehepapi ja Halltõvega. Rehepapp on nii vanadest lugudest kui ka uuemast kirjandusest Kivirähu raamatutest tuntud vana tark mees. Pingi alla on peidetud Halltõbi, kujumuutja haigus, keda Rehepapp valvab, et see pahandust tegema ei läheks. Kes on Novembri filmi näinud, see teab, mismoodi haigus – filmis siis katk – võib võtta erinevaid vorme. Halltõbi on leebem kui katk, enamasti ta ei tapa, ainult vaevab. Halltõve jutud pärinevad aastasajast, mil meie piirkonnas oli levinud malaaria.
27. VÄE KÄED
Väe Käed on Taevaisa käed, millele patsu lüües saavad väsinud matkalised jõudu raja lõpuosa läbimiseks.
28. PÕHJA KONN
Põhja Konn on tuntud nii Kreutzwaldi sulest kui kaasaegsemas versioonis ka Kivirähu raamatust “Mees, kes tundis ussisõnu”. Meil on ta lahendatud viimase kirjelduse põhjal draakonilaadse elukana.
Põhja Konn on muistne ja võimas mütoloogiline olend. Ta on hiiglaslik konn, kes elab maa all ja toetab maailma põhjaserva. Põhja Konn sümboliseerib vana maailma jõudu, looduse algset väge ja muistset usku.
Põhja Konn on seotud ussisõnadega – salapärase keelega, mille abil saab loodust ja loomi valitseda. Ainult vähesed, kes tunnevad ussisõnu, suudavad Põhja Konna äratada ja temaga suhelda. Vanasti oli see teadmine laialt levinud, kuid uue usu ja võõraste kommete tulekuga hakkab see kaduma.
Romaanis muutub Põhja Konn ohtlikuks, sest inimesed ei mõista enam tema jõudu ega oska seda taltsutada. Tema äratamine toob kaasa hävingu ja näitab, kui suur lõhe on tekkinud vana ja uue maailmakorra vahele.
Põhja Konn sümboliseerib kaduvat muistset tarkust, looduse ja inimese vahelist sidet ning muutuste paratamatust.
29. NÄKK
Näkk, Vetevana abikaasa, on siia järve äärde säetud seetõttu, et Vaikne järv on Lõuna-Eesti kõige näkirikkam järv. Näkke võib siin näha eelkõige varahommikuti ja hilisõhtuti ja esindatud on nii nais- kui meesnäkid. Eriline on see paik ka seetõttu, et näkid ei lahku siit ka talveperioodil – jääs on alati auk.
30. USSIKUNINGAS
Ussikuningas on muinasjuttude maagiline tegelane, kes sugugi mitte alati kuri ei ole. Eesti muinasjuttudes on teda harvemini, aga lõunanaabritel lätlastel väga tuntud.
31. SÕNAJALAÕIS
Sõnajalaõie pingi juures on hea mõelda vanarahva kalendri peale – sõnajalg on maagilises realismis õitsenud alati ainult jaaniöösiti. Jaanipäev ja jaaniöö on üldse meie lugudes kõige enam mainitud aeg. Aeg, mil maa alla vajunud linnad üles tõusevad, maetud varandused maa peale tulevad, õnne leidmine võimalik – kõikvõimalike imede aeg.
32. SOOME TARK
Soome tark on siin rajal vana tark naine – Saami eit.
Soome tark kasutab oma nutikust ja elutarkust, et olukordi lahendada, kuid sageli selgub, et tema tarkus ei seisne mitte imedes, vaid lihtsas mõtlemises ja kavaluses. Loo käigus naeruvääristatakse rumalust, ahnust ja liigset usaldust näilise tarkuse vastu.
Muinasjutu õpetus on, et tõeline tarkus on praktiline ja lihtne ning igaüks peaks ise mõtlema, mitte pimesi teisi uskuma.
33. KULLAKETRAJAD
Kullaketrajad on lahendatud moodsas võtmes – kolm neidu – puupakku, kellest kõige tähtsam, peategelanna, kõige noorem ja kõige ilusam on kõige suurem, uhke oksast patsiga. Nende ees paku sees on ratas voki tähistamiseks. Eemalt tuleb prints neid päästma.
Muinasjutt „Kullaketrajad” räägib vaesest tüdrukust, kes satub raskesse olukorda, kuid saab abi imelistelt olenditelt – kullaketrajatelt. Need salapärased tegelased aitavad tüdrukul ketramise abil muuta lihtsa töö millekski väärtuslikuks.
Tüdruku töökus, tagasihoidlikkus ja ausus saavad tasutud, samal ajal kui ahnus ja laiskus jäävad karistuseta. Loo käigus vastandatakse head ja halvad iseloomujooned ning rõhutatakse, et tõeline rikkus tuleb ausast tööst, mitte kavalusest.
Muinasjutu õpetus on, et töökus ja hea süda toovad õnne, ahnus ja petlikkus aga viivad kaotuseni.
34. TUULEKERA
Tuulekerakene kuulub ka Kullaketrajate muinasjuttu, on nõiaeide saadetud nõiakera pagejate takistamiseks-karistamiseks. Lugu ise on kaunis ja väärt Eesti rahva ennemuistsete juttude raamatu välja otsimist.
35. TUULISPASK
Tuulispask on järjekordne näide sellest, et kõiki loodusnähtusi peeti hingestatuks. Tuulispasaks ehk lammutavaks tuulekeeriseks arvati kellegi kurja vaimu käivat.
36. VARES JA TIHANE
Varese ja tihase on lugu sellest, kuidas elukaaslase leidmine on alati keeruline olnud. Selles loos valetas iidvana tihane ennast noorukeseks neiuks.
Lugu räägib varese ja tihase vahelisest kohtumisest, kus vares tuleb tihasele kosja. Vares püüab end näidata uhkena ja tähtsana, kuid tihane ei ole sellest veendunud. Tihane seab varesele ülesandeid ja katsumusi, et näha, kas vares on tõeliselt tubli ja usaldusväärne.
37. KOIT JA HÄMARIK
Koit ja Hämarik on selle raja viimane teos, kus on jälle juttu maagilisest jaanipäevast ning pisut utoopilisest lootusest, et noorte armastus igavesti noor püsib, kui vaid korra aastas üheks musiks kokku saadakse.
„Koit ja Hämarik” on eesti rahvaluulest pärit mütoloogiline lugu, mis räägib päeva ja öö vaheldumisest. Koit on noormees, kes igal hommikul süütab päikese ja toob maailma valguse. Hämarik on neiu, kes õhtul päikese kustutab ja saadab selle öösse puhkama.
Koit ja Hämarik armastavad teineteist, kuid nad ei saa koos olla, sest nende ülesanded on vastandlikud. Nad kohtuvad vaid lühikeseks hetkeks hämariku ja koidu ajal ning peavad siis taas lahku minema. Mõne versiooni järgi saavad nad kokku vaid kord aastas, jaanipäeva paiku.
Lugu sümboliseerib looduse igavest rütmi ning väljendab igatsust, armastust ja paratamatut lahusolekut.
Olete jõudnud Tartumaa Tervisespordikeskusse, kus muinasjutud jätkuvad. Toredat avastamisrõõmu!
